Eile oli Delfis üleskutse: Jaga oma kogemusi seoses kiirabiga ja sellega meenus mulle üks lugu, kuidas vahest kiire abi osutub aeglaseks nagu tigu ja seda utoopilistel põhjustel.Mõned aastad tagasi sõitsime koos mehe vanematega Hiiumaale sugulaste juurde suvitama. Ilmad olid augustikuiselt kuumad ja käidud sai kõik turistiatraktsioonid. Kolmandal päeval aga muutus elukaaslase ema tervis ootamatult halvaks, esmalt valutas vaid ta kõht, kuid kui lõpuks pilt ees virvendama hakkas oli selge, et vaja läheb arsti.
Asusime haiglast umbes 30 km kaugusel ning kui alguses oli mõte ise kohale sõita, siis ohutuse mõttes kutsuti kiirabi. Peale tunnist ootamist, ei olnud kiirabist ei kippu ega kõppu (normaalne aeg oleks kuskil 30 min), selle peale helistas sugulane, et aru pärida, kuid keegi midagi ei teadnud, ainus, mis öeldi oli, et kiirabi on teel. Lõpuks, rohkem kui tund hiljem saabus kiirabi ning küsimuse peale, mis nii kaua aega võttis, öeldi, et teel siia oli teetööde tõttu piiratud kiirus 30!? ja pealegi, kui oleks tulnud teade liiklusõnnetuse kohta oleks nad üldse tulemata jätnud!
Haige vaadati üle, tehti süst ning midagi tarka ei öeldudki, kuigi oli teada, et tal probleeme sapikividega, viidati pigem kuumusele ja sellega seonduvale. Selle peale pakkisime oma asjad kokku ning suundusime praami peale, et ruttu Tallinna ning tõelise abi juurde saada. Terve tee oli elukaaslase emal siiski väga paha olla ning pidevalt ta ka oksendas, mis viitas ainult tõsisele hädale ja vaevalt seda vaid süstiga lahendada saanuks.
Lõpuks kui traumapunkti jõudsime, pidime taaskord kokku puutuma selle paljukirutud poliitikaga, kus kokkuvarisemise äärel inimene peab tunnike kaks ootama ja siis veel posu pabereid täitma. Kui siis lõpuks sisse pandi selgus ka tõsiasi, et inimesel eluohtlik põletik sapikividest. Õnneks seekord saadi lõpuks ikkagi jaole ning peale operatsiooni ja mitut nädalat taastumist lõppes kõik õnnelikult.
No comments:
Post a Comment