Raamatuarvustus: A. Nekrassov "Emaarmastus"

Ma olen juba ammu soovinud ja lubanud lugeda Anatoli Nekrassovi raamatut "Emaarmastus" ja nüüd lõpuks õnnestus mul see raamat laenutada. Esmalt pidin ma muidugi 3 nädalat ootama, kuna see oli juba välja antud ja lõpuks kui järgi läksin, teatas hoidjatädi, et pikendada ma ei saa, sest sellele on juba uus järjekord tekkinud.

Ainuüksi juba see tõik peaks kõnelema enda eest, kui aktuaalseks on muutunud aastakümneid ühiskonna poolt heaks kiidetud ja tagant õhutatud emaarmastuse medali teine, tumedam pool. Niisama vaevalt keegi seda raamatut loeb, sest tegemist ei ole ei põneviku ega romaaniga vaid puhtalt ühele psühholoogilisele häirele keskenduva looga, kus leidub kasulikku infot, et seda olukord vältida või lahendada.

Raamatus on palju elulisi näiteid, mis erinevate perekondadega on juhtunud, kuid neil kõigil on üks ühine joon, need on traagilised ning põhjused peituvad ema liigses ohvrimeelsuses oma laste suhtes. Peres, kus naine kaotab oma esmase funktsiooni olla armastav kaasa oma mehele ja seejärel hea ema lastele, toob kaasa varem või hiljem laguneva suhte ning see omakorda ema üha suurema klammerdumise järglastesse. A. Nekrassovi teooria põhiselt on oluline luua naise ja mehe vaheline Armastuse Ruum, kus esikohal oled SA ISE ning teisel kohal MEES/abikaasa ning siis alles lapsed ja vanemad.

Esimesel päeval lugesin kohe kolmandiku raamatust ära, see oli justkui sissejuhatus ja teema pealiskaudne lahkamine, kuid sisaldas rohkelt elulisi fakte millega on lihtne nõustuda. Kõige parem näide oli järgmine: kui ema on liiga kinni oma lapses ja viimane peaks kodust lahkuma, siis muidu hea tervisega vanemal tekivad ootamatult igasugused tervisehädad, selle asemel, et pöörduda arsti juurde ja leida ravi, kurdab ta neid päevast päeva oma lapsele, tekitades nii temas süümepiinu. Samas on selles raamatus üht-teist häirivat, paljud mõtted ja isegi laused korduvad ning kohati on tunda autori liigset ego- ja shovinismi, mis tulevad eriti hästi välja teises peatükis läbi „imeliste paranemiste“ lugude.

Teine peatükk “Psüühiline sünd“ aga tekitas minus palju vastakaid tundeid, ühtlasi oli palju äratundmist ning samal ajal tekitas see minus kohutavat õudu. Tunnistan ausalt, kui ma lõpuks raamatu käest panin, siis minu peas käis meeletu virr-varr. Just see tunne, et pikka aega olen kahtlustanud, et miski on valesti, kuid samal ajal maha surunud, et see kõik on vaid minu ettekujutus ja siis selgub, et see ongi tegelikult nii nagu ma arvasin.

Ühtlasi tundus see nii uskumatu, mis pani mind end võrdlema usklikega, kes loevad piiblit ja on sellest nii paelutud, tavainimesele tundub see tobe aga just nii mina end tundsin, see raamat tõmbas mu endasse ning nüüd olen ma nagu ori, kes tahaks valjuhääldi kõigile emadele öelda, et LUGEGE, kuidas te ise hävitate oma laste, meeste ja lähedaste elusid!

Psüühilise sünni osas räägitakse lahti ka suurimad vead, mida emad teevad, kuidas nad klammerduvad laste külge ning suuremalt jaolt teevad nad seda täiesti enese teadmata, tahtmatult. Kahjuks on just seetõttu neil raske aru saada, miks kõik nende ümber õnnetud on, sealjuures ka nad ise, sest nad justkui annavad endast kõik.

Kolmas peatükk kirjeldab "Väärtuste süsteemi", kus autor seletab lahti 6 ringi, mis näitab erinevate lülide olulisust meie elus, esimesed kolm olen ma juba eelnevates lõikudes ära toonud, neile järgnevad sugulased, töö ja viimasel kohal sõbrad ja hobid. Lisaks käsitleb ta armastust kui vabadust, et suhe toimib ideaalselt vaid siis, kui need kaks on koos, kus mõlemad osapooled tunnevad, et nad teevad kõike enda tahtest ja soovist, mitte sunnist. Tsiteerin: "Seal, kus puudub vabadus, seal pole ka armastust!".

Mulle jäi silma üks hea mõttekäik, mis suunatud neile, kes on üksinda. Tsiteerin: "Kuna me vaatleme täiskasvanud inimese väärtuste süsteemi, siis ei oleks armastuse esimene ring ilma armastatud inimeseta selles täielik. Täiskasvanu soovib varem või hiljem luua paari, olla kõrvuti armastatuga. Kui teda pole, siis jätke talle koht, pidades silmas, et siin on tulevikus TEMA. Ärge täitke seda kohta kellegi ega millegagi! Ei laste, töö, väitekirja, raha, vanemate, sõprade ega lemmikloomadega. See on väga tähtis, et koht TEIE kõrval oleks vaba, sest siis võib keegi siia tulla. Vastasel juhul võib tulija tunda ennast selles ruumis ebamugavalt ja kiiresti lahkuda"

Veel kohtab selles raamatus palju sõna Jumal, kuigi esmalt võib tunduda, et tegemist on järjekordse usu ülistamise teosega, siis kolmandas peatükis lahkab autor seda küsimust põhjalikult. Võrreldes Jumalat ühteaegu õhu, vabaduse kui ka armastusega just selle neutraalses olekus, tuues ta välja füüsilisest kehast ning rõhutades, et need, kes peavad Jumalat endast kõrgemaks ei saagi kunagi "täiskasvanuks" nagu eluski, kui poeg/tütar on allutatud emale või isale.

Neljandas peatükis tuleb juttu lapsepõlve mõjust meie ülejäänud elule, saab ju liigne emaarmastus alguse lapse sünnist ning väljendub liigses hoolitsusest ja soovist kaitsta oma võsukest kõige halva eest. Siin toob aga autor välja olulise nüansi, et just lapsepõlves kogemata katsumused saavad suurest peast "lapsele" saatuslikuks. Teate küll seda laulu:

Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad läinud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood.

Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Järgmises osas puudutab ta lühidalt laste armastust vanemate vastu. Nagu ka eelnevates lõikudes juttu on, siis liigse emaarmastus väljendub tihti ohvrimeelsuses, andmises ja hoolitsuses, sellises õhkkonnas kasvanud laps aga tunneb, et ta oleks justkui võlgu oma emale kõige selle eest ning alateadlikult ootab seda ka ema ise. Aga tegelikkus on see, et lapsed ei võlgne oma vanematele mitte midagi, nad ise kustuvad meid ellu ning otsustavad, mida annavad või mitte.

Ma soovitaks raamatut esmalt kõigile neile naistele, kes on alles emaks saamas või väikese lapsega, sest kõige lihtsam on probleeme, mis seoses lastega kahe vanema vahel tekivad, ennetada või lahenda neid algstaadiumis. Teine grupp on vanem põlvkond, kes kasvanud ajal, mil normiks oligi ohverdada kõik oma laste nimel ning nüüd kui lapsed pesast lahkuvad, avastavad ühtäkki, et pole midagi mille nimel elada, sest ka mees on suurest tõrjumisest, kas alkohoolik või juba ammu jalga lasknud.