Puhkamise kunst

Just nimelt, ka puhkamine on kunst! Vähemalt minu jaoks. Üle pika-pika aja õnnestus mul elukaaslasega puhke-päevad klappima saada ning ma ei peagi üksi need 7 päeva veetma. Mitte, et ma puhata ei oskaks aga kui üksi koju jääda, siis tundub justkui raiskamisena ning paratamatult kisub arvuti poole ja tööd tegema.

Möödunud nädalavahetus oli väga karm, just minu uneajale, sest nii reede kui ka laupäeva õhtud venisid varahommikuni välja ning järgnevad päevad kulusid suuresti selle tagasi teenimisele. Mind paneb ikka imestama, kuidas mõned suudavad nädalast-nädalasse ja isegi mitu päeva järjest väljas käia, mina igatahes mitte.

Oma hilisteismelise perioodist ma ei mäleta, et oleksin kuus rohkem kui 2-3 korda peole ära eksinud, kuigi 4 aastat tagasi käisin terve suve ühe väga hea sõbraga pidudel kaasas, tema oli fotograaf ja kuna mul suurt midagi tol ajal teha polnud, siis liikusin kaasas. Aga erinevalt tavalisest peolisest olime eranditult mõlemad alati kained ning ühe öö jooksul võisime läbi sõita pea pool Eestit ning külastada loendamatuid pidusid. Just see ringi sõitmine oli põnev ja erineb klassikalisest peolooma ööelust.

Kodumaad avastada meeldib mulle endiselt, kuid suvalistele pidudele eelistan ma kodus või sõprade juures toimuvaid istumisi ning vahest väljas/klubis mõnda head bändi kuulamas käia. Mul oli hiljuti selle teemaline vestlus ühe töökaaslasega, mille peale ta ütles, et teismelisena me pidutseme klubides, siis tulevad kaaslased, toimuvad kodused istumised, selle järgneb vaikuse periood - lapsed ning kui nad on piisavalt vanad, et saavad ise hakkama, tuleb uuesti tahtmine klubidesse minna. Kes teab, võib-olla on tema jutus tõetera sees, elame näeme!

Aga nüüd, puhkust!