Eelmise nädala kolmapäeva õhtul kostis uksekell, ukse taga seisis naabrinaine, kes ilmselgelt oli pahas tujus. Kuna jututeema oli aimatav ja mina olen kergesti ärrituv inimene, siis läksin koos koeraga teise tuppa ning lasin elukaaslasel "vestelda".
Tegelikult eelneb kogu sellele sündmusele üks pikk lugu. Kolm aastat tagasi, kui koera soetasime, oli mu elukaaslane kodune, seega ei pidanud Bilo tihti omaette olema ja ka tema haukumisprobleem selgus hiljem, kui kaaslane töökoha leidis ja koer päeval üksi pidi olema. Kuna meie ümber elasid tööl käivad inimesed ja ainus, kes haukumist päeval kuulis oli lapsega kodus olev tuttav, siis erilist muret ei olnud.
Poolteist aastat tagasi kolisime aga omaette elama, uude majja, kus teaduspoolest palju väikeseid lapsi, nii oli ühtäkki meie korrusel kaks naabrit, kel pereema lapsega kodune ja üks neist koguni korteriomaniku vend oma perega. Vastas elab aga maja juhatuse esimees. Ühesõnaga üks igati karm situatsioon, kuid lootsime mõistvale suhtumisele, mille üllatuseks me ka saime.
Nimelt kuni eelmise kuuni, on meil vaid kõrval naabriga jutuajamine haukumise teemal olnud ja seda ka ainult ühe korra pärast, kui me koera ööseks paariks tunniks omaette jätsime, sellega vestlus piirdus ja rahu majas. Majahaldur vaid tegi nalja ükskord liftis, et koer vist väga armastab meid, et igatsusest nutab. Aga nüüd paar kuud tagasi kolis meie korrusele elama uus perekond, kes meile kohe ka ukse taha tulid ja selgitust nõudsid, ütlesime, et tegeleme sellega.
Kuna aga rahaline seis kuidagi kohe 1000-2500 EEK-ist väljaminekut ei lubanud ja elukaaslane nagunii poole kohaga kodune on, siis arvasime, et kannatab välja kui koer paar päeva nädala sees haugub. Rõhutan siinkohal, et me ei jäta kunagi koera öörahu (23-7) ajal üksi (va. see üks kord) ja kui nädalavahetusel vaja poes käia, siis maksimum tunniks-kaheks, enamasti jääb ikkagi üks koju ja teine käib ära. Lisaks on ta tavaliselt üksi kuni 7 tundi.
Aga tagasi möödunud kolmapäeva. Seisis siis see uus naabrinaine ukse taga ning oma ärritunud hääletooniga nõudis koera vaigistamist, sest tema ei saavat üldse elada ning nüüd peame ütlema kohe kuupäeva, millal vaikus majas on. Ja üldsegi peaksime kõigilt majaelanikelt luba küsima, et koera omada, muidu ei tohtivat üldse teda kortermajas pidada. Õnneks suutis mu elukaaslane ilmselgelt hüsteerias naabrile rahulikult vastata ning suurema osa aja sai kuulata uskumatuid avaldusi, mis lõppes lausega, et paneb asjale ametliku käigu ja hoidku me ainult alt, tema seda asja nii ei jäta.
Siinkohal rõhutan asjaolu, et koer oli meil juba teine poolteist aastat enne olemas kui sinna kolisime ja pealegi elab meie 54 korterilises majas kuskil 15 koera ja meie oma pole sugugi ainus haukuja. Aga siiski, kuna endal ka tegelikult paha meel selle pärast, et koer haugub, otsustasime selle väljamineku teha ja see rihm ära osta.
Valikus on sprei- ja elektririhmad aga kuna mulle tundub, et meie koerale isegi meeldib tsitruseliste lõhn, siis raha raiskamise vältimiseks tellisime viimase, täpsemalt PetSafe Standard haukumisvastase kaelarihma. Pakikese saime juba kahe päeva pärast kätte ning tegime katsetega kohe ka algust. Kuna elukaaslasel oli lisaks nädalavahetusele ees mitu vaba päeva, siis saime tasahilju proovima hakata. Enne vaatasime läbi ka selle tutvustava video, millest päris palju abi oli:
Alguses oli Bilo muidugi väga õnnelik, kaelarihmad talle väga meeldivad, sest ta seostab seda õue minekuga ning seetõttu oli selle sobitamine väga lihtne. Lõpuks kui kõik prooviks valmis oli, hakkas endal süda sees valutama ja kui see esimene surakas ära käis, võttis koera niuksumine kohe ka pisara välja. Ülejäänud õhtu võis tema silmis ainult solvumist näha, koer, kes tavaliselt iga hinna eest kaissu poeb, peitis end nurkadesse, mida tavaliselt väldib ja nii kuni järgmise päevani.
Laupäeval, me enam ei katsetanud, lasime tal vabalt olla, et ta päris šokki sellest olukorrast ei saaks ning kui lõpuks pühapäeval rihma uuesti kaela sai, siis värises kohapeal nagu haavaleht. Proovisime puuri panemist, millele järgnes haugatus koos karistusega ja vaikus, tundus, et töötab, kuid koera õnnetu olek tekitas meeletu viha. Ma oleks tahtnud, et too naaber näeks seda olukorda, et ta tunneks kui raske on näha väikest süütut olevust sellises abitus olekus.
Esmaspäeval tegime esimese pikema katse üksi olemisega puuris, ajaks 3 minutit, selleks, et hiljem toimunust hea ülevaade oleks, pani elukaaslane kaamera filmima. Tulemus oli päris hea, ühe haugatuse tegi, ning edasi oli vaikus majas, kuid selle eest vägivallatses ta natukene aega puuri kallal. Sama protseduuri, ainult oluliselt pikema ajaga (1,5 tundi) tegime ka täna ja tulemus oli rabav, ei ühtegi haugatust, 8 minutit rahutut olekut, paar minutit istumist ning siis heitis ta end pikali ja sinna ta jäi, lisaks, erinevalt eelmisele päevale, oli ta puurist väljudes energiline ja rõõmus, sugugi mitte õnnetu olekuga.
Kuid sellegi poolest pole see veel võit, eesmärk on siiski rihmast lahti saada ja seda nii, et ta ei haugugi enam kui me lahkume, vaid suudab ka ilma selleta vaikseks jääda. Sinna aga on kindlasti pikk tee ja kuigi esimesed päevad olid väga piinarikkad nii koerale kui ka meile on mu lootused väga kõrged.
Tegelikult eelneb kogu sellele sündmusele üks pikk lugu. Kolm aastat tagasi, kui koera soetasime, oli mu elukaaslane kodune, seega ei pidanud Bilo tihti omaette olema ja ka tema haukumisprobleem selgus hiljem, kui kaaslane töökoha leidis ja koer päeval üksi pidi olema. Kuna meie ümber elasid tööl käivad inimesed ja ainus, kes haukumist päeval kuulis oli lapsega kodus olev tuttav, siis erilist muret ei olnud.
Poolteist aastat tagasi kolisime aga omaette elama, uude majja, kus teaduspoolest palju väikeseid lapsi, nii oli ühtäkki meie korrusel kaks naabrit, kel pereema lapsega kodune ja üks neist koguni korteriomaniku vend oma perega. Vastas elab aga maja juhatuse esimees. Ühesõnaga üks igati karm situatsioon, kuid lootsime mõistvale suhtumisele, mille üllatuseks me ka saime.
Nimelt kuni eelmise kuuni, on meil vaid kõrval naabriga jutuajamine haukumise teemal olnud ja seda ka ainult ühe korra pärast, kui me koera ööseks paariks tunniks omaette jätsime, sellega vestlus piirdus ja rahu majas. Majahaldur vaid tegi nalja ükskord liftis, et koer vist väga armastab meid, et igatsusest nutab. Aga nüüd paar kuud tagasi kolis meie korrusele elama uus perekond, kes meile kohe ka ukse taha tulid ja selgitust nõudsid, ütlesime, et tegeleme sellega.
Kuna aga rahaline seis kuidagi kohe 1000-2500 EEK-ist väljaminekut ei lubanud ja elukaaslane nagunii poole kohaga kodune on, siis arvasime, et kannatab välja kui koer paar päeva nädala sees haugub. Rõhutan siinkohal, et me ei jäta kunagi koera öörahu (23-7) ajal üksi (va. see üks kord) ja kui nädalavahetusel vaja poes käia, siis maksimum tunniks-kaheks, enamasti jääb ikkagi üks koju ja teine käib ära. Lisaks on ta tavaliselt üksi kuni 7 tundi.
Aga tagasi möödunud kolmapäeva. Seisis siis see uus naabrinaine ukse taga ning oma ärritunud hääletooniga nõudis koera vaigistamist, sest tema ei saavat üldse elada ning nüüd peame ütlema kohe kuupäeva, millal vaikus majas on. Ja üldsegi peaksime kõigilt majaelanikelt luba küsima, et koera omada, muidu ei tohtivat üldse teda kortermajas pidada. Õnneks suutis mu elukaaslane ilmselgelt hüsteerias naabrile rahulikult vastata ning suurema osa aja sai kuulata uskumatuid avaldusi, mis lõppes lausega, et paneb asjale ametliku käigu ja hoidku me ainult alt, tema seda asja nii ei jäta.
Siinkohal rõhutan asjaolu, et koer oli meil juba teine poolteist aastat enne olemas kui sinna kolisime ja pealegi elab meie 54 korterilises majas kuskil 15 koera ja meie oma pole sugugi ainus haukuja. Aga siiski, kuna endal ka tegelikult paha meel selle pärast, et koer haugub, otsustasime selle väljamineku teha ja see rihm ära osta.
Valikus on sprei- ja elektririhmad aga kuna mulle tundub, et meie koerale isegi meeldib tsitruseliste lõhn, siis raha raiskamise vältimiseks tellisime viimase, täpsemalt PetSafe Standard haukumisvastase kaelarihma. Pakikese saime juba kahe päeva pärast kätte ning tegime katsetega kohe ka algust. Kuna elukaaslasel oli lisaks nädalavahetusele ees mitu vaba päeva, siis saime tasahilju proovima hakata. Enne vaatasime läbi ka selle tutvustava video, millest päris palju abi oli:
Alguses oli Bilo muidugi väga õnnelik, kaelarihmad talle väga meeldivad, sest ta seostab seda õue minekuga ning seetõttu oli selle sobitamine väga lihtne. Lõpuks kui kõik prooviks valmis oli, hakkas endal süda sees valutama ja kui see esimene surakas ära käis, võttis koera niuksumine kohe ka pisara välja. Ülejäänud õhtu võis tema silmis ainult solvumist näha, koer, kes tavaliselt iga hinna eest kaissu poeb, peitis end nurkadesse, mida tavaliselt väldib ja nii kuni järgmise päevani.
Laupäeval, me enam ei katsetanud, lasime tal vabalt olla, et ta päris šokki sellest olukorrast ei saaks ning kui lõpuks pühapäeval rihma uuesti kaela sai, siis värises kohapeal nagu haavaleht. Proovisime puuri panemist, millele järgnes haugatus koos karistusega ja vaikus, tundus, et töötab, kuid koera õnnetu olek tekitas meeletu viha. Ma oleks tahtnud, et too naaber näeks seda olukorda, et ta tunneks kui raske on näha väikest süütut olevust sellises abitus olekus.
Esmaspäeval tegime esimese pikema katse üksi olemisega puuris, ajaks 3 minutit, selleks, et hiljem toimunust hea ülevaade oleks, pani elukaaslane kaamera filmima. Tulemus oli päris hea, ühe haugatuse tegi, ning edasi oli vaikus majas, kuid selle eest vägivallatses ta natukene aega puuri kallal. Sama protseduuri, ainult oluliselt pikema ajaga (1,5 tundi) tegime ka täna ja tulemus oli rabav, ei ühtegi haugatust, 8 minutit rahutut olekut, paar minutit istumist ning siis heitis ta end pikali ja sinna ta jäi, lisaks, erinevalt eelmisele päevale, oli ta puurist väljudes energiline ja rõõmus, sugugi mitte õnnetu olekuga.
Kuid sellegi poolest pole see veel võit, eesmärk on siiski rihmast lahti saada ja seda nii, et ta ei haugugi enam kui me lahkume, vaid suudab ka ilma selleta vaikseks jääda. Sinna aga on kindlasti pikk tee ja kuigi esimesed päevad olid väga piinarikkad nii koerale kui ka meile on mu lootused väga kõrged.
No comments:
Post a Comment