APPI! Hakkab jälle pihta

Ettevaatust, sisaldab poliitikat!

No nii, lõpuks nägin ära, esimene kurjakuulutav valimisreklaam. Eelmise aasta KOV valimiste plakatite/reklaamide õudused pole veel mälust kustunudki kui uued ja arvatavasti ka hullemad pihta hakkavad. Vot, ei teagi nüüd, kellele esimene koht anda, kas Keskerakonnale "Tallinna töömessi" või IRLile "Ene Ergma küsitluse" eest.

Mis sest, et ma poliitikast suurt ei jaga, üks on kindel, kui selline poriloopimine uuesti hakkab nagu viimane kord, siis tuleb küll tahtmine valimiste ajaks kohvrid pakkida ja kaugele ära lennata. Täiskasvanud ja kohati juba muldvanad mehed/naised, käituvad nagu lasteaia lapsed liivakastis.

Eelmise Riigikogu valimise tulemusi ja täpsemat infot saab lugeda siit: 2007. aasta Riigikogu valimised

Tegelikult on kummaline, kuidas aastatega on üha enam poliitiline debatt tavaellu pugenud. Lapsepõlvest ma näiteks küll ei mäleta, et kodus, sugulaste juures või seltskonnas oleks üldse poliitikast räägitud. Inimesed käisid valimiste päeval kohalikus kultuurimajas ja korras, ei mingeid ülemääraseid diskussioone sel teemal. Samuti ei vahtinud tänaval vastu hiiglaslikud plakatid ja telekast ei jooksnud ülistavaid kiidulaule.

Arusaadav, et maakohtades pole konkurents nii suur (enamasti võidab see, kellel oli kõige rohkem naabreid, sõpru) kui näiteks Tallinnas aga siiski oli toona poliitika palju kaugem lihtinimesest. Mõnes mõttes on see positiivne, et meid huvitab, mis seal mäe peal ikkagi toimub, sõltub ju sellest meie riigi, maakonna, linna ja vähesel määral ka küla käekäik. Kuid, kas selleks on vaja nii suuremahulist poliitreklaami uputust, sealjuures pole erakondade eesmärk enam ammu end tutvustada, vaid parastada ja poriga loopida vastaseid, kuid mis kasu meie sellest saame?

See ei tekita konflikti ainult erakondade vahel, vaid ühiskonnas, kus inimesed jagunevad gruppidesse erinevate parteide eelistuste järgi. Enam ei küsita seltskonnas, mis muusikastiili keegi kuulab, vaid mis erakonda toetab, vastusest oleneb, kas järgneb tunnustav noogutus või hakkab tuline debatt teemal, miks üks on halb ja teine hea. Been there, done that!

Ma tahaks südamest loota, et see kahe suure, Reformierakonna (riik) ja Keskerakonna (Tallinn) vastandamine ning kemplemine leiavad peagi oma õnneliku lõpu, sest niikaua kuniks Eestis käib pidev "sõda" niivõrd kõrgel tasemel, ei saa keegi siin ennast rahulikult tunda.