Lõpuks, peale nädalat ootamist sain vaadatud selle aasta ühe oodatuima filmi Resident Evil: Afterlife. Olles korduvalt vaadanud sellele eelnevaid osi, olid ootused väga kõrgele, vahest liiga kõrgele tõstetud. Tegemist pole minu jaoks kindlasti "just another zombie movie" stiilis filmiga, sest erinevalt samalaadsetest filmidest, on Resident Evili peaosas minu läbi aegade lemmik näitleja Milla Jovovich, kes suudab iga filmi vaatamisväärseks teha.
Aga tagasi filmi juurde, kõik eelnevad osad olen vaadanud kodus, seekord otsustasime kinno minna, esiteks ei kannatanud nii kaua enam oodata ja teiseks pakub kino palju suurema elamuse, seda enam, et tegemist on 3D-ga. Olin eelnevalt vaadanud ära mõlemad treilerid, mis kummalisel kombel tekitasid hoopis teistsuguse ettekujutuse filmi ajalisest ülesehitusest ning süžeest, kuid samas oli sellevõrra põnevam vaadata selle kulgu. Nagu ka eelmistes osades, oli läbivaks teemaks punktist a punkti b jõuda ja seda läbi zombi hordide, sinna juurde rohkelt "matrix`i" trikke ja kuulirahet.
Kui kahes viimases osas olid Alice`l supervõimed, siis selles filmis ta kaotab need ja on justkui tagasi alguses, kus tuleb rinda pista ülitugevate vastastega tavainimese kehas. Seetõttu polnud ka võistlusstseenid nii vägevad, sest jõu tasakaal oli paigast ära. Ka seekord ei puudunud filmist üks ütlemata kole ja tugev hiigelmonstrum ning zombi-dogid, tõsi, need kaks läbivat tegelast tunduvad juba kohati koomilised. Hoolimata sellest jätkus põnevust ja ehmatusmomente terveks filmiks.
Kõige rohkem on mulle südamesse läinud esimene osa, nagu selliste järjefilmide puhul vast tavaks ongi, samas annab just selle jätkumine tahtmise uuesti ja uuesti kõik eelnevad üle vaadata. Ka seekordne film lõppes nii, et on vaid loetud aastate küsimus, kui sellele järg tuleb.
Aga tagasi filmi juurde, kõik eelnevad osad olen vaadanud kodus, seekord otsustasime kinno minna, esiteks ei kannatanud nii kaua enam oodata ja teiseks pakub kino palju suurema elamuse, seda enam, et tegemist on 3D-ga. Olin eelnevalt vaadanud ära mõlemad treilerid, mis kummalisel kombel tekitasid hoopis teistsuguse ettekujutuse filmi ajalisest ülesehitusest ning süžeest, kuid samas oli sellevõrra põnevam vaadata selle kulgu. Nagu ka eelmistes osades, oli läbivaks teemaks punktist a punkti b jõuda ja seda läbi zombi hordide, sinna juurde rohkelt "matrix`i" trikke ja kuulirahet.
Kui kahes viimases osas olid Alice`l supervõimed, siis selles filmis ta kaotab need ja on justkui tagasi alguses, kus tuleb rinda pista ülitugevate vastastega tavainimese kehas. Seetõttu polnud ka võistlusstseenid nii vägevad, sest jõu tasakaal oli paigast ära. Ka seekord ei puudunud filmist üks ütlemata kole ja tugev hiigelmonstrum ning zombi-dogid, tõsi, need kaks läbivat tegelast tunduvad juba kohati koomilised. Hoolimata sellest jätkus põnevust ja ehmatusmomente terveks filmiks.
Kõige rohkem on mulle südamesse läinud esimene osa, nagu selliste järjefilmide puhul vast tavaks ongi, samas annab just selle jätkumine tahtmise uuesti ja uuesti kõik eelnevad üle vaadata. Ka seekordne film lõppes nii, et on vaid loetud aastate küsimus, kui sellele järg tuleb.
Palju andis juurde 3D efektid, väidetavalt kasutati samu kaameraid, mida "Avatari" valmimisel, samas ei oska ma täpselt öelda, mis vahe on erinevatel 3D tehnoloogiatel, minu silm seda igatahes välja ei loe. Kuid üks on kindel, kolmemõõtmeline on kõvasti etem kui klassikaline ja see on kindlasti üks tuleviku filmimaailma prioriteet nr 1.
Treiler 2:
No comments:
Post a Comment