"Siin me oleme ... ja siia me ka jääme!"

Nädalavahetusel käisin ettevõtte suve/sügispäevadel Eismal, kohas, mis vähem kui kuu aega tagasi sai augustitormis kõige rängemaid kahjustusi ning endiselt käib seal vilgas töö tagajärgede likvideerimisega.

Alustuseks olid loengud, mis venisid oodatust kaks korda pikemaks, kuid väike lõunasöök turgutas uuesti üles. Siis loositi välja kuuesed meeskonnad ja hakkasime filme väntama, meile sattus kultusteos "Siin me oleme". Selle asemel, et taaselustada kogu süžee, tegime kannapöörde ja keerasime kogu asja õudusfilmiks.

Aega anti 2,5 tundi ja kui teised meeskonnad said selle ajaga oma filmi purki, siis meil oli selleks hetkeks vaid 2/3 tehtud. Õnneks läks lõpp ruttu ja kolme tunniga saime meiegi ühele poole. Kahjuks on film sellise sisuga, et seda laiemalt näidata ei saa ja kui seal ka osad jupid välja võtta, siis läheb mõte kaotsi. Nii et igatpidi jama.

Peale filmimist tehti uued grupid ja toimus meeskonnamäng Enigma, kuna olime suhteliselt laisad ja muidugi ka väsinud, siis proovisime võimalikult vähese jalavaevaga pääseda ja keskendusime hoopis teiste osaliste küsimuste põhjalt vastuste leiutamisega. Tulemus oli nõrk, jäime eelviimasteks, vastates 16 20-st õigesti.

See eest läks Oskarite jagamisel väga hästi, sest meie õudusfilm "Siin me oleme ... ja siia me ka jääme!" noppis koguni kolm kuuest auhinnast, sealhulgas parima kõrvalosatäitja, režissööri ja kõige tähtsama, parima filmi Oskari. Konkurents oli päris tihe, kokku tehti viis filmi ja nii mõnigi ajas ikka südamest naerma.

Õhtu jätkus diskoga, mis oli paras eneseületamine paljudele, sest pea 6 tundi värskes õhus materdamist olid ka kõige kõvemad peoloomad südaööks omadega läbi.