Üks, mis mulle üldse ei meeldi on öine maanteesõit, vaatamata sellele, et load juba mitu head aastat taskus, kardan ma seda nagu tuld. Eile olin ma taas sunnitud öösel rooli istuma ning 140km pilkases pimeduses sõitma ja nagu kiuste keeras ilm korraliku käki.Kuigi terve päev sadas vihma oli õhtul startides taevas täiesti selge, isegi tähti oli näha, siiski peale kümne kilomeetrist sõitu hakkas vaikselt vihma tibutama ja vaid loetud minutitega muutus see paduvihmaks. Alguses sõitsin vanemate taga, kuid ilmastikuolud ei lubanud mul kaua neil sabas püsida, esiteks häiris see tempot ja teiseks muutus see piiratud nähtavuse tõttu ohtlikuks.
Kuna väljas oli korralik sadu, siis ei saanud ka täistulesid kasutada, sest see tekitab hüpnootilise tunneli, mis segab oluliselt keskendumisvõimet, seega pidin leppima tavatuledega. Samas kottpimedal ja vihmasel teel on see korralik katsumus, arvestades minu suurt hirmu ootamatult teele hüppavate loomade ees. Muidugi nagu tellitult suutis mingi kährikulaadne auto eest läbi vilksata, õnneks ilma kokkupõrketa, kuid adrenaliinilaks oli kõva.
Lõpuks kui linnavalgusesse jõudsin vaibus nii muuseas ka vihm, kadus uni ja kõik muud hädad, mis terve sõit vaevanud olid.
No comments:
Post a Comment