Kallis Greete, ...

... ma tean, et sul pole võib-olla aega seda siin väga lugeda aga kirjutan sellegi poolest. Oleme mõtetes koguaeg sinuga ja tihti avastan end teatud päevadel (laupäev, pühapäev, esmaspäev) kärsitult arvuti ette istumas, et lugeda sinu käekäigust, olen juba teadlik, millal sa kirjutad.

Me läheme täna paariks päevaks Hiiumaale, mammale külla ja niisama turistikale, viin kindlasti sinust ka uudiseid, jätan need rasked momendid välja, sest tegelikult oled sa jube tubli olnud, sa pingutad ja see on peamine. Me oleme uhked su üle.

Meil läheb kõigil hästi (mõtlen meie väikest perekonda, kes kannavad ühte nime, kahte satelliiti ja ühte karvast neljajalgset). Vanemad ja väike Hansu on Euroopa tuuril, nüüd on nad juba teel tagasi, kodu poole, peaksid nädala lõpus saabuma. Meie aga naudime ilusat Eesti suve, mis on sel aastal erakordselt kuum ja päikeseline. Üldse on 2010 olnud imeline aasta, lumine talv ja kuum suvi, isegi vihm ja äike on teistmoodi kui eelnevatel aastatel. Elaks nagu Paradiisis.
Mitte, et sul seal vähem suvi oleks, muidugi on, suurem ja kuumem veel kui meil, aga Eesti kohta on siin eriline, nagu lapsepõlvest mäletan, kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem.

Jõudu ja jaksu sulle, kallis õeke, ootame pikisilmi sind koju!

Peaasi, et nõme nägu ees oleks!

NB! Miks on nii, et kui meile kallid inimesed on kodumaal, siis saame päevi, nädalaid, ja lausa kuid olla nägemata ja see on okei aga kui nad peaks kaugemale minema, siis vaevab juba esimesest päevast igatsus?