Eilne õhtu oli lihtsalt imeline. Elukaaslane sebis sõbralt vesipiibu ja peale söömist kolisime kolmekesi rõdule. Väljas oli hingematvalt ilus: tuulevaikne, päike paistis rõdule, ise juba poolenisti loojumas ning pääsukesed tegid laulu saatel viimaseid tiire. Mida veel ühelt õhtult tahta?
Mähkisin end fliisi sisse, koer puges sülle ja nii me veetsime perekeskis, lihtsalt istudes ja elust/tulevikust rääkides. Juba mitu nädalat pole meil sellist momenti tekkinud, sest kõik õhtud on ainult üks jalgpalli mäng teise otsa. Ma olen õnnelik, et elus on selliseid väikeseid hetki, mis omavad niivõrd suurt tähtsust.
No comments:
Post a Comment