Koht, kus aeg seisab

Peale paari päevast puhkust olen elusalt ja tervelt tagasi argipäevas ehk linnas. Hoolimata sellest, et omas kodus on ikkagi kõige mõnusam, siis puhkuse peaks just sellest kõigest eemal veetma, väike turgutus keskkonna muutuse näol kulub igatahes ära.

Seekord otsustasime veeta kaks päeva Hiiumaal, kohas kus olen sündinud ja kasvanud suureks, seal kus on mu juured. Saabusime juba teisipäeva õhtul, et järgmine päev selle võrra pikem oleks. Vaatamata sellele, et saar on meil risti-põiki läbi käidud oli sinna jäänud paar kohta, mida oleme õega külastanud väga väikestena. Sellel on ka oma põhjus, mõlemad vaatamisväärsused, nii Sääretirp kui ka Kaibaldi kõrb, mis ametlikult kannab nime Kaibaldi nõmm, asuvad raskesti ligipääsetavates kohtades.

Kõige esimesena võtsime ette Hiiumaa südames asuva kõrbe, mis on rohkem legend kohalike seas kui tõsiselt võetav paik. Siiski, peale mõningaid otsinguid ja ajutist liiva kinni jäämist leidsime selle koha üles ja me ei pidanud pettuma, kõrb, mis kõrb. Kui kunagi pidi mitu kilomeetrit jala minema, siis nüüd pääseb sinna päris lähedale, samas on liiv väga pehme ja oht autoga kinni jääda suur.
Sääretirp on umbes 3 km pikkune merre ulatuv järjest ahenev kruusane seljandik, mis on ühtlasi Hiiumaa edelatipp.

"Legend räägib, et Leiger ja Tõll käinud sageli teineteisel külas. Tõll tüdinud viimaks ära rinnuni vees käies Hiiumaa külastamisest. Leiger hakkas poeg Antsuga silda ehitama. Mõni jutt räägib, et sild sai valmis, aga merelained olnud tugevamad ja uhtunud valmis töö merre. Ka olevat Leigril palju muud teha olnud ja sild jäi selliseks nagu on. Et tirpi edasi ehitada on vaja kive maariba lõppu viia."

Tegemist oli küllaltki ennastületava retkega, sest edasi-tagasi tegi see oma 6 kilomeetrit jalutamist ja auto termomeeter näitas 30 kraadi. Kuigi teekonna lõpuosa möödus tuuliselt, siis ülejäänud osa tuli veeta kadakate vahel, kus tuulest polnud juttugi. Hoolimata sellest saime oma kivid viidud ja nüüd peaks seal olema juba kaks punast kivi, mis on minu panuseks selle "silla" ehitusel.

Peale väsitavaid jalutuskäike, keha kaetud liivaga ja põletatud kõrvetava päikese poolt, suundusime ujuma. Kuigi kõige populaarsem ujumiskoht Hiiumaal on Kassari, siis unustustehõlma vajunud Nurste rannast paremat ei leia. Sealne ülisoe kristallselge vesi ja liivane põhi teeb silmad ette nii mõnelegi Eesti tuntumale rannale, kuid erinevalt nendest oli see praktiliselt inimtühi.

Kui kõik muu oli super, siis tilgaks tõrvaks meepotis olid parmud ja neid oli palju, lisaks harjumuspärastele parmudele (pilt1) kohtusime ka hiiglaslike parmudega (pilt2), kes näevad välja nagu vaablased, seda eelkõige kollasekirju taguosa ja suuruse järgi, nad olid oma 4-5cm pikad. Selliseid isendeid olen mina kohanud ainult Hiiumaal.

Pilt1: lendur, kes mind hammustas

pilt2: hiiglane kojamehel

Aga siiski, kõige toredam oli selle lühikese reisi juures mamma nägemine, telefonis maailma asjade arutamine pole pooltki seda, mis silmast-silma. Nii hea on ikka omada sellist krapsakat vanaema, kes jagab nii vanakooli asjadest kui ka tänapäeva elust.