Retrohullus

Täna sõin suppi ja see polnud tavaline supp, vaid tähestikusupp. Just see sama, mida ma väikese põnnina sõin ja tähti ritta ladusin, moodustades nii oma nime.

Nüüd olen jälle mõtetega lapsepõlves ja meenutan, mis kõik sel ajal nii tavaline tundus, kuid nüüd võib panna nimetuse alla retro. Tegelikult on mõningad asjad praegugi müügil aga nad pole pooltki nii maitsvad ja lahedad kui toona.

Söödavatest asjadest on mul eriti hästi meelde jäänud Põltsamaa õuna marmelaad tuubis, mida vanaema alati meile lafka (poebussi) päevadel ostis. Maiustustest veel muidugi eriti kleepuvad lehmakommid, kamašokolaad ja muredad kasekese batoonid. Kuna minu lapsepõlves polnud toidu valik poodides eriti suur, siis valmistasid vanemad tihti ise erinevaid maiuseid, eriti hästi on mulle meelde jäänud mõnglid iirises, nüüd on küll poes ka sarnaseid tooteid müügil, aga need ei maitse üldse nii hästi. Lisaks siis muidugi juba eelmainitud tähestikusupp ja kukesupp, mille sees kettakujulised makaronid.
Kui meil 90ndate alguses Soomes peretuttavad olid, siis saime igasugust "väljamaa" kraami, sealhulgas ka suurtes kanistrites apelsini Mehukattit ja muidugi lagritsat, õnneks viimast on praegugi Soomes külluses saadaval ja õnneks maitse pole ka oluliselt muutunud.

Asjadest on kõige paremini meeles kaks liikumisvahendit: kolmerattaline jalgratas ja kiiktool-auto. See viimane oli mu eriline lemmik, mäletan, et neid oli veel erinevaid värve aga, mis hingehinnaga seda nüüd müüakse (600 eurot), see on üle mõistuse. Muidugi lisaks, siis laste mini-mööbel, sellised pisikesed puust toolid, laud ja kapid ning mudelautodele mõeldud vaip, kus olid joonistatud tänavad ja majad. Last but not least Barbied, Petrad ja Fredid, lausa uskumatu kui palju sai nendega mängitud ja riideid valmistatud.

Palju toredaid mäletusi tuleb seoses kõigigi nende toitude ja asjadega meelde. Aga eks see käigi lapsepõlve juurde, tekitada endale rohkelt häid emotsioone tuleviku tarvis, et siis tore meenutada oleks.