Ämmelgad

Maailmas pole vist ühtegi teist nii levinud foobiat kui ämblikukartus (arahnofoobia) ja ma kuulun nende hulka. Ämblik, kes rahulikult oma asja ajab ja on mu silmaulatuses ei häiri mind nii väga aga kui mõni selline ootamatult välja ilmub, siis ei suuda ma kuidagi rahulikuks jääda.

Nagu ka täna, kui ma mõtlesin rattaga sõitma minna, nüüd tagantjärgi olen ma õnnelik, et seda ei teinud, sest käepideme juures pesitses äärmiselt hirmuäratav ämblik. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleksin ta avastanud sõidu ajal. Igatahes seal ta elas, terve rattas oli võrguga põimitud nagu see oleks aastaid kasutuna seisnud, tegelikult on võrk tekkinud vaid paari päevaga.
Kurioosne on loo juures see, et elan 6 korrusel ja see üks ämblik pole ainuke, neid on siia kokku tulnud koguni neli, või vähmalt nii palju olen ma neid praeguseks tuvastanud. Peab mingi päev end kokku võtma ja neid välja viskama hakkama, üüri nad ju ei maksa. Kusjuures vastik on selle kokkupuute juures see, et nüüd on mul koguaeg see tunne nagu oleks võrk igalpool, iga juuksekarv tekitab kõheda tunde.