Öös on asju

Kell pool üks öösel, 27 kraadi ja sume Eesti suvi, autole hääled sisse ja sukeldusime pimedasse loodusesse. Selle asemel, et minna linna, valguse ning melu poole, keerasime suuna hoopis metsade vahele, kus kõik peale looduse enda, magasid.

Eelmine aasta külastasime Võsu kanti, seekord nii kaugele ei hakanud minema, tiirutasime Viimsi poolsaare pimedamates nurkades. See on uskumatu, kuidas pimedas kõik kohad hoopis teistsugused välja näevad, paigad, kus oled korduvalt käinud, tunduvad justkui uued. Muidugi ei saa mainimata jätta eilse öö kuumust, kui päeval oli meie maja juures umbes 28 kraadi ja õhtu poole vaid 24°C, siis kell pool üks öösel näitas termomeeter 27 °C.

Mulle meeldib pimeduses jalutada, sest siis saab unustada meie tähtsama taju, nägemise, ning keskenduda kuulmisele, kompimisele ja haistmisele. Samas on see teinekord päris hirmutav, näiteks eile kui kõrkjate vahel jalutasime, tundsin ühtäkki võrku oma sõrmedel, siis juba käel, juustes ja igal pool, kisa kui palju, seda enam, et mitte midagi näha polnud. Pool tundi hiljem nägin süüdlast oma käel, väike nagu nõelapea, roheline takkaotsa, kah asi millepärast endast välja minna.

Hoolimata sellest, naudin ma selliseid väljasõite väga, igatahes lõbusam kui kuskil linnas peol olla, seda enam, et lausa patt oleks selline suveöö veeta kuskil siseruumides koos sadade higistavate inimestega. Kõige rohkem paistis see väljasõit aga koerale meeldivat, mis sest, et ta juba magas enne minekut ja suurema osa ajast haigutas, aga koju jõudes oli ta nii rahulolev, endal nägu võrke ja kere liiva täis.