Lühidalt siis nii palju, et teisipäevane test ja vestlus ei läinud sugugi ladusalt, kirjalik osa oli isegi täitsa normaalne arvestades, et keskkoolist on omajagu aastaid möödas ja keemia pole kunagi mu tugevaim külg olnud.
See eest vestluses põrusin täielikult, esmalt juba selle pärast, et mul oli asjast hoopis teistsugune ettekujutus. Nimelt toimus terve jutuajamine nagu konveierlindil, mitu kanditaati oli korraga ennast tõestamas ja risti rästi küsitlus polnud sugugi parim variant minu jaoks. Vestluse lõpus andis õpetaja nii muuseas teada, et nende 32 hulka, kes 230-st valituks osutub, meie (kolmekesi olime!) ei kuulu, seetõttu polnud ka üllatus, et järgmisel päeval sissesaajate nimekirjas me end ei leidnud.
Seejuures jäi mind kummitama mõte, et ega neil vist väga lootust olnudki, kes õpetajaga eelnevalt suhelnud polnud, sest paari minutiline küsitlus stiilis, "mis võiks Eesti fotograafias teisiti olla?" ja "mis sa arvad, kui sinu pärast mõni Põlva Mari ukse taha jääb?", pole just parimad küsimused, et mõni (tulevane)fotograaf saaks veenda enda sobivusest sinna kooli. Aga, kes olen mina, et seda väita? Mind ei päästnud seegi.
Sellegi poolest on tore teada, et Eestis on rohkem kui 200 18-20 aastast profikaamera omanikku, kes kõik ihkavad saada fotograafiks või on seda juba praegu.
See eest vestluses põrusin täielikult, esmalt juba selle pärast, et mul oli asjast hoopis teistsugune ettekujutus. Nimelt toimus terve jutuajamine nagu konveierlindil, mitu kanditaati oli korraga ennast tõestamas ja risti rästi küsitlus polnud sugugi parim variant minu jaoks. Vestluse lõpus andis õpetaja nii muuseas teada, et nende 32 hulka, kes 230-st valituks osutub, meie (kolmekesi olime!) ei kuulu, seetõttu polnud ka üllatus, et järgmisel päeval sissesaajate nimekirjas me end ei leidnud.
Seejuures jäi mind kummitama mõte, et ega neil vist väga lootust olnudki, kes õpetajaga eelnevalt suhelnud polnud, sest paari minutiline küsitlus stiilis, "mis võiks Eesti fotograafias teisiti olla?" ja "mis sa arvad, kui sinu pärast mõni Põlva Mari ukse taha jääb?", pole just parimad küsimused, et mõni (tulevane)fotograaf saaks veenda enda sobivusest sinna kooli. Aga, kes olen mina, et seda väita? Mind ei päästnud seegi.
Sellegi poolest on tore teada, et Eestis on rohkem kui 200 18-20 aastast profikaamera omanikku, kes kõik ihkavad saada fotograafiks või on seda juba praegu.
No comments:
Post a Comment