Järgmise jutu eesmärk pole ülistada autojuhte, sest nende kohta saaks veel pikema ja mustema loo kirjutada, kuid hoolimata sellest on liikluses olukordi ja inimesi, mis/kes mind kohe eriliselt kukalt kratsima panevad.
Esiteks häirivad mind jalgratturid, kes sõidavad autoteel, ma mõtlen siinkohal neid teelõike, kus tegelikult on võimalik paralleelselt sõita ka ekstra jalgratturitele mõeldud rajal. Tavaliselt on nendeks "profiratturid" (liibuvas kostüümis ja varustatud viimase mudeli rattaga) ja nad liiguvad mitmekesi kõrvuti/reas, kes arvavad, et nende 30km tunnikiirus on piisav, et hõivata osa autoteest. Kui muidu võtavad nad mõõtu autodega, siis valgufoori punane tuli ei tähenda neile midagi ning selleks hetkeks on nad justkui jalakäijad. Ma tõesti imestan, et nendega nii harva õnnetusi juhtub.
Teine peavalu on bussid, kes sõidavad hoolimata sellest, et neile on eraldi rida, autode vahel ja siis viimasel hetkel pidurdavad, et peatusesse sõita. Ja samamoodi väljuvad nad peatusest, tihti ilma, et vaataks, kas mõni auto tuleb või mitte, enamasti on autojuhid juba ettevaatlikud bussipeatuste lähedal.Ning kolmandaks, seoses soojade ilmadega on välja aetud plärisevad ja jubedat häält tegevad mootorrattad (seal hulgas ka kõik need sada muud erinevat nimetust, kuidas neid erinevalt sajale põhjusele kutsutakse). Mis saaks veel mõnusam olla, kui startiv mürin, mis ehmatab 10 sekundiks kõik ümbritsevad inimesed ja olevused, peaasi, et üks tarkpea saaks tähelepanu. Ma annaks mingi hea auhinna inimesele, kes leiutaks neile "sääreväristajatele" helitõkke. Lisaks ei tunne mootorratturid enamjaolt liikluseeskirju, sõeluvad muudkui autode vahel, teinekord on kohe tahtmine uks lahti teha, et õpetust anda, aga autost hakkaks kahju.
Alles üks päev näitasid kaks mootorratturhiirt oma väikest ajumahtu kui nad Pirita vallamaja poolt vasakpööret tegid ja siis keset teed seisma jäid, sest otse tulijatel oli punane tuli ja nad arvasid, et peavad selle taha ootama jääma, muidugi tekkis nende taha korralik autode tropp ja oligi liiklus häiritud. Hiljem sõelusid nad juba harjumuspäraselt autode vahel.
Ja siis muidugi jalakäijad, kelle jaoks punane foorituli ei tähenda mitte midagi, rääkimata siis ülekäiguradadest, viimane kehtib eriti memmede kohta, kes ilmuvad ei tea, kust kohast keset teed ning siis vehivad oma kotikestega justkui autojuht oleks milleski süüdi.
Turvalist liiklemist seltsimehed!
NB! Tegelikult kirjutasin selle loo juba juuni esimesel nädalal valmis, aga sinna ta ununeski.
No comments:
Post a Comment