Koivad vette Koiva jõel

Laupäeval sai teoks, terve nädala oodatud retk Lõuna-Eestisse, lõpp sihtkohaks Valga. Eesmärgiks pidada maha üks sünnipäevapidu ning kanuumatk Koiva jõel.

Hommikune pilves ning vihmane ilm polnud kaugeltki see, mida eelmise päeva prognoosid lubanud olid, kuid lohutasime end sellega, et Eesti on „suur ja lai“ ning ilm väga erinev. Kuna Tartu ja Viljandi kaudu on juba korduvalt sõidetud, siis seekord läksime läbi Pärnu ja sealt edasi Mõisakülla ning Lätti. Visa vihmapilv saatis meid terve tee, vaid Lätis paistis päike, kuid see oli ka kõik, mis seal toredat oli. Nii kui Eesti lõppes, algas kruusatee ja nukker pilt kiratsevast Läti äärealast, justkui samm 20 aastat tagasi.

Peale kuue tunnist sõitu jõudsime Valka, kus veel viimaseid hetki oli sinine taevas ning taamalt ähvardasid taaskord tumedad vihmapilved. Pika diskussiooni käigus langetasime otsuse siiski ilma trotsida ning kanuumatk ette võtta. Enne veel käisime Greete vanaemal külas, lambaid vaatamas ja maiustasime tädi meisterdatud maitsvate pirukatega.

Enne jõele pääsu pidime selleks esmalt umbes kilomeetri ühe valge väikebussiga sõitma, mille võib lugeda vabalt minu elu kõige ekstreemsemaks sõiduks, sest tee, kus me sõitsime oli ülimalt kitsas ning täis auke ja puid. Kogu tee olime rohkem laes kui pingil ning lakkamatu naer käis muidugi selle juurde.

Vaade Koiva jõele, pilt tehtud eelmisel kevadel

Selleks hetkeks kui esimene kanuu oma otsa vette sai lakkas ka vihm ning paari tunnine sõit võis alata. Peale minu ja õe polnud keegi seltskonnast varem kanuuga sõitnud. Umbes poole tee peal tegime ka ujumispausi, Koiva jõe suureks plussiks võibki vast pidada loendamatuid liivarandu, kust ideaalne kanuu kaldale jätta ja vette end kasta.

Õhtu veetsime suvilas, kus jätkasime grillimist ja käisime saunas, õhtu oli haudvaikne ning ideaalselt selge taevas andis võimaluse tähti uurida. Kuna päev oli pikk ja teguderohke, siis kustusime küllaltki ruttu ära, ainult üks piduline hoidis oma „nõrga maoga“ mind poole ööni üleval, õnneks koristamine on mul käpas.

Järgmine hommik oli muidugi kõigil pead haiged ja meeletu kuumus ei aidanud sellele kuidagi kaasa. Kui õde ja ta elukaaslane startisid juba varakult, siis meie venitasime poole päevani välja. Tagasitee oli küllaltki piinarikas, uni kippus muudkui silma ja ilm kiskus ka tormiks ära, enne viljandit saime korraliku kraetäie äikest ja vihma.

Fotode autor on täditütar, töötlus minu poolt