No nii, üksjagu aega möödas viimasest korrast kui ma käpukil käisin ja täna sai see viga parandatud.
Hommik algas helgelt, haarasin oma heledad teksapüksid, mis alles pesust olid tulnud ja panin need jalga, tegemist on väga eriliste pükstega, sest iga kord kui ma neid kannan a) suudan ma endale midagi peale ajada, b) koer teeb ilusad käpajäljed c) või juhtub midagi eriskummalist, mida ma ette ka kujutada ei suuda. Riidesse pannes praalisin veel elukaaslasele, et täna raudselt juhtub midagi jälle.
Ja nagu juba tellitult, nii see ka läks. Teel bussi peale (500m jalutamist) nägin kaugelt, et buss jõudis peatusesse, ta jõuab tavaliselt mitu minutit varem, kuna tegemist lõpp-peatusega aga alati on hirm, et äkki läheb minema, igatahes läks mul kohe kiireks ja tõstsin tempot. Ühel hetkel olin autotee ääres, millest vaja üle saada, kuid mitu autot tuli samal ajal ja otsustasin nad läbi lasta aga üks lahke autojuht otsustas mulle teed anda, mina siis püüdsin viisakalt kiiresti seda ületada, kuid komistasin ja kukkusin neljakäpukile.
Kui ma seal maas olin, siis minu ainus mõte oli, et jumala eest keegi neist nüüd seisma ei jääks ja abi pakkuma ei tuleks, sest nii piinlik oli, õnneks sõitsid nad edasi. Ajasin end siis ruttu püsti ja kihutasin bussi peale, seal vaatasin üle ka esmased vigastused, õnneks piirdusid need ühe rohelise põlve ja marraskil käelabaga, mis küll hiljem veritsema hakkas. Kui lõpuks tööle jõudsin tohterdasin haava ja puhkesin naerma, sest ometigi olin ma hommikul suure suuga ette ennustanud, et midagi minuga juhtub.
Hommik algas helgelt, haarasin oma heledad teksapüksid, mis alles pesust olid tulnud ja panin need jalga, tegemist on väga eriliste pükstega, sest iga kord kui ma neid kannan a) suudan ma endale midagi peale ajada, b) koer teeb ilusad käpajäljed c) või juhtub midagi eriskummalist, mida ma ette ka kujutada ei suuda. Riidesse pannes praalisin veel elukaaslasele, et täna raudselt juhtub midagi jälle.
Ja nagu juba tellitult, nii see ka läks. Teel bussi peale (500m jalutamist) nägin kaugelt, et buss jõudis peatusesse, ta jõuab tavaliselt mitu minutit varem, kuna tegemist lõpp-peatusega aga alati on hirm, et äkki läheb minema, igatahes läks mul kohe kiireks ja tõstsin tempot. Ühel hetkel olin autotee ääres, millest vaja üle saada, kuid mitu autot tuli samal ajal ja otsustasin nad läbi lasta aga üks lahke autojuht otsustas mulle teed anda, mina siis püüdsin viisakalt kiiresti seda ületada, kuid komistasin ja kukkusin neljakäpukile.
Kui ma seal maas olin, siis minu ainus mõte oli, et jumala eest keegi neist nüüd seisma ei jääks ja abi pakkuma ei tuleks, sest nii piinlik oli, õnneks sõitsid nad edasi. Ajasin end siis ruttu püsti ja kihutasin bussi peale, seal vaatasin üle ka esmased vigastused, õnneks piirdusid need ühe rohelise põlve ja marraskil käelabaga, mis küll hiljem veritsema hakkas. Kui lõpuks tööle jõudsin tohterdasin haava ja puhkesin naerma, sest ometigi olin ma hommikul suure suuga ette ennustanud, et midagi minuga juhtub.
No comments:
Post a Comment