Täna käisin ma taaskord LOR arsti juures, sest peale seda kõrva jama tekkisid mul tasakaalu häired, täpsemalt oli mul pidevalt tunne, et ma olen paadiga merel. Alguses ajasin selle Rootsi reisi kaela, kuid päevade möödudes ei tahtnud see kuidagi vaibuda ning otsustasin, et lähen lasen uuesti üle vaadata.
Juba esimesest korrast jäi mulle tollest arstist, Dr Ester Zelikmanist äärmiselt soe ja sümpaatne mulje, just nagu räägiks oma vanaemaga ning seetõttu ei peljanud ma ka kordusülevaatusele minna. Kohapeal selgus, et kõik on justkui korras ja et sellest kõrvast ei tohiks nii palju tüli tekkida, see eest aga viitavad kõik märgid hoopis madalale vererõhule ja tõenäoliselt ka rauavaegusele.
Naeratus suul ütles ta, et läheksime perearsti juurde ja laseks lähemalt uurida, kuid ukse taga selgus, et vastuvõtt hakkab täna hiljem. Selle asemel, et mind ära saata, suundusime aga tagasi tema kabinetti ja ta kirjutas mulle ise saatekirja analüüsidele, et ma ei peaks topelt käima ja saaksin ruttu oma vastused.
Siinkohal tahaksingi tänada Dr Zelikmani, kelle soe suhtumine tegi mul kohe tuju heaks. Samamoodi olen ma väga rahul ka oma perearsti Inna ja eriti õe Üllega, kes alati mind minu muredes kohe jutule võtab, hoolimata sellest, et ma oma kehva tervisega pidevalt kukil olen.
Samal ajal kui kõik ümbritsevad tuttavad kiruvad muudkui oma (pere)arste ja kogu süsteemi võin käsi südamel öelda, et mul on suurema osa arstidega vedanud ja neid on palju, ka eelnevalt kurjaks tembeldatud doktorid on jätnud väga sümpaatse mulje. Ma ei tahagi väita, nagu halbu tohtreid poleks olemas, kindlasti on aga võib-olla peaksime natukene ka oma suhtumist muutma, et kui ei klapi konkreetse arstiga, siis tuleb leida järgmine, kõige suurem viga, mis me teha saame on leppida olukorraga ja omaette kiruda.
Juba esimesest korrast jäi mulle tollest arstist, Dr Ester Zelikmanist äärmiselt soe ja sümpaatne mulje, just nagu räägiks oma vanaemaga ning seetõttu ei peljanud ma ka kordusülevaatusele minna. Kohapeal selgus, et kõik on justkui korras ja et sellest kõrvast ei tohiks nii palju tüli tekkida, see eest aga viitavad kõik märgid hoopis madalale vererõhule ja tõenäoliselt ka rauavaegusele.
Naeratus suul ütles ta, et läheksime perearsti juurde ja laseks lähemalt uurida, kuid ukse taga selgus, et vastuvõtt hakkab täna hiljem. Selle asemel, et mind ära saata, suundusime aga tagasi tema kabinetti ja ta kirjutas mulle ise saatekirja analüüsidele, et ma ei peaks topelt käima ja saaksin ruttu oma vastused.
Siinkohal tahaksingi tänada Dr Zelikmani, kelle soe suhtumine tegi mul kohe tuju heaks. Samamoodi olen ma väga rahul ka oma perearsti Inna ja eriti õe Üllega, kes alati mind minu muredes kohe jutule võtab, hoolimata sellest, et ma oma kehva tervisega pidevalt kukil olen.
Samal ajal kui kõik ümbritsevad tuttavad kiruvad muudkui oma (pere)arste ja kogu süsteemi võin käsi südamel öelda, et mul on suurema osa arstidega vedanud ja neid on palju, ka eelnevalt kurjaks tembeldatud doktorid on jätnud väga sümpaatse mulje. Ma ei tahagi väita, nagu halbu tohtreid poleks olemas, kindlasti on aga võib-olla peaksime natukene ka oma suhtumist muutma, et kui ei klapi konkreetse arstiga, siis tuleb leida järgmine, kõige suurem viga, mis me teha saame on leppida olukorraga ja omaette kiruda.
No comments:
Post a Comment