Filmiarvustus "Taarka"

Täna vaatasin 2008. aasta Eesti filmi „Taarka“, mis jättis mulle väga sügava mulje. Olin sellest filmist varem kuulnud, kuid lasknud kõrvust mööda, õnneks aga leidis see film siiski lõpuks tee minu juurde ja nüüd oskan ma seda ka soovitada.

Selles on olemas kahjuks ka kõik need detailid, mis Eesti viimaste aastate filmides; seks, vägistamine ja dramaatilisus. Eks see ole mõneti nagu Euroopalik teema, et filmid peavad olema traagilised, ka kurt (kes keelelist erisust ei kuule) saaks esimese 10 minutiga aru, kas tegemist on Ameerika või Euroopa filmiga.

Kuid see on kõrvaline märkus, film on kaasahaarav ja näitlejad sobivad oma rollidesse imeliselt, eriti suurepärane valik oli muidugi Siiri Sisask, kes on juba tavaelus selline metsik ja taltsutamatu. Lugu ise on paraku kurb ja tunnistan ausalt, et selline õnnetu saatus kiskus mul isegi pisara välja, tegemist pole kindlasti „ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni“, filmiga.

"Taarka" on 2008. aasta Eesti dokumentaalainesega draama setu rahvalaulikust Hilana Taarkast. Film räägib lähemalt tema elust, sellest, kuidas ta isa mängukire ja suure kaotuse tõttu jäi ilma kaasvarast, millega oleks tanu alla saanud. Seetõttu elas ta kogu oma ülejäänud elu ühiskonna heidikuna väikeses korstnata majas; laste vallasemana vaesuses, kerjates, juhutöid tehes ja lauldes. Lauldes alati tõtt, vahel kibedat, vahel naljakat, vahel julma. Teda kardeti ja põlati, vihati ja ihaldati. Taarka laulis läbi kogu oma uskumatu elu, üle oma saatuse, väikesest seto külast rahvusvahelise tuntuseni välja.

Minu jaoks oligi kõige kurvem see, et tegelikult oli Taarka ja Vasso vahel suur armastus, mis kestis arvatavasti nende elupäevade lõpuni, kuid sotsiaalne norm, mis neid ümbritses oli nii piiritletud ja Vasso ise tossike, siis kokkuvõttes kannatasid nad mõlemad ning nende lapsed selle tõttu. Kuid nagu filmiski öeldi, et Taarka on nii mässumeelne, et sellest kodukana ei tee.

Ühtlasi julgen ma tuua paralleele tänapäeva naise ja Taarka vahel, nagu me teame ja näeme on üha suurenev trend üksikemadus, see pole küll ühiskonnas enam niivõrd häbi ja patt, vaid paratamatus, sest maailmas on nii palju Vassosid, kes on küll muidu elus suured mehed aga vot pere ja naisega ei saa hakkama. Paljud naised võitlevad samamoodi oma laste ja elude eest ning ohverdavad selle tõttu võimaluse elus tõeliselt õnnelik olla, see õnnetu elu kandub tihtipeale ka lastele edasi ja nii sünnib põlvkond-põlvkonna järel inimesi, kes ei tea, mis on klassikaline peremudel.