Kuigi alguses oli plaan kaheksa päeva sõidus olla, siis viimastel, kuuendal ja seitsmendal päeval tegime suure eneseohverduse ning sõitsime otse Austriast Eestisse välja ning seda vaid kahetunnise unepeatusega Poolas. Mistõttu jäi meil üks päev puhkepäevaks, et kodus olla, enne uut töönädalat.
Hommikul ärkasime Doonau ääres, ilm oli taaskord imeline ning eelmise õhtu ööbimiskoha otsimise seiklused juba ununenud. Kuigi taaskord pidime suhteliselt vara ärkama, seda suuresti põhjusel, et olime suutnud parkida end kohta, kus kohalikud hommikuti autod parkisid ning kambakesi ühe autoga tööle sõitsid, muidugi leidus uudistajaid ka meie ümber. Siiski ajasin end tavapäraselt üles ja jalutasime jõe äärde, vahelduseks oli tore veekogu lähedale pääseda ja mis kõige mõnusam, vesi oli isegi varasele kellaajale vaatamata soe, suur kiusatus oli sinna hommikupäikese käes sillerdavasse vette end kasta aga kuna vool oli suur ja lähedal käis tihe praamiliiklus, siis pidin kiusatusele vastu panema ja loobuma, sellegi poolest käisin ma põlvini vees ja nautisin nii palju kui sain.
Edasi liikumise Viini poole, kus oli plaanis lõbustuspargi külastamine, ning sealt edasi juba läbi mitme riigi koju. Teel pealinna saatis meid suured viinamarjaistandused, mina näiteks ei teadnud Austria veinist suurt midagi, kuid nähes neid suuri marjadest lookas kasvandusi tuli suur tahtmine kohalikku veini osta. Nagu tellitult oli tee ääres üks väike turuplats, kust me endale koguni liitrise koduveini soetasime, takkajärgi võib öelda, et maitses üllatavalt hästi.
Ennelõunat olime omadega juba Viinis ning suutsime isegi lõbustuspargi üles leida, parkisime auto ning suundusime lõputult suurde atraktsioonide keerisesse, kus paraku küll vaid valitud töötasid, nimelt oli reedene päev ja eks suurem rõhk on pandud nädalavahetustele, seega jäi meil nii mõnedki ägedamad külastamata, lihtsalt seetõttu, et need olid kinni. Küll aga ei lahkunud me tühjade kätega, sõitsime vaaterattaga ning ühe natukene hullumeelse ameerika raudteega, kus oled kehaga rippus ning näed kõike allapoole.
Üks, mis kuidagi järgi ei andnud oli ilm ning hoolimata sellest, et juba 6 päeva jutti oli kraade 30 ringis otsustas ilmataat siiski, et veel on vähe, lõpuks kui me mõned tunnid hiljem juba Austria-Slovakkia piiril olime ja hilist lõunasööki, pluss hambapesu tegime, näitas kraadiklaas halastamatut 38 kraadi ja kui tavaliselt on tuul jahutuseks, siis tol hetkel tundus justkui keegi viskaks leili ja vaid kuum aur liigub ringi.
Bratislavas suutis meid suure ekslemise peale isegi politsei maha võtta, seda küll niisama kontrolliks aga mina olin küllaltki närvis, olen igasugu hirmujutte kuulnud välismaalaste kiusamisest, kuid seekord meil vedas, isegi liikluskindlustuse hilisemast algusajast (kuna mul eelmine leping just lõppes ja uus algas reisi ajal, siis panin juba uue paberi kaasa, mis tegelikult algas alles reisi viimasel päeval) vaadati sujuvalt üle ning saime edasi liikuda. Kuna tolleks hetkes olime otsustanud, et tulistame lõpuni välja, siis ostsime kiirteepileti ning suundusime teele, õnnetuseks oli kogunenud sinna ummik ja auto kraadiklaas näitas meile koguni 41 plusskraadi, keset linna, suures ummikus ja vaevu liikudes polnud enam konditsioneerist ka kasu, higi voolas nagu saunalaval.
Nii saime peagi juba Slovakkiast välja, kuid kuna meil bensiin hakkas otsa saama pidime veel viimase peatuse seal tegema, mis kujunes küll pigem õudusunenäoks, sest see oli tõesti ainuke kord reisi jooksul kui ma kohtasin torisevaid ja ebameeldivaid inimesi. Kuna ma olin omadega juba täitsa higine siis mõtlesin end bensiinijaamas tualetis värskendada aga seal oli meeletu järjekord ning mul kulus rohkem aega kui arvasin.
Kui ma lõpuks bensiini eest maksma asusin, siis lisaks sellele, et mulle lendas herilane pluusi alla, taheti mind rahalises mõttes veel koorida. Nimelt lisati sujuvalt meie bensiini arvele kahe suitsupaki hind juurde ja kui ma õigust nõudma asusin, siis hakati kohalikus keeles mulle iba ajama, õnneks olin ma nii tark, et ei nõustunud oma kaarti enne masinasse panema, kui nad õige summa kirjutavad ja seega meil vedas, poleks ma seda õigel hetkel märganud oleks nad raudselt vaid õlgu kehitanud.
Meie eesmärk oli kiirelt Slovakkiast minema saada, sest hoolimata sellest, et me sõitsime ainult mööda magistraali tundus kõik nii masendav ja slaavipärane. Järgmine sihtpunkt oli Tsehhi, seal oleme mõlemad kunagi koolireisi ajal käinud, minule oli Tsehhist küll ainult kenad mälestused jäänud ja olgem ausad, peale Slovakkiat tundus see lausa suurepärane, käisime isegi kohalikus poes viimaseid suveniire ostmas ja need hinnad olid lihtsalt nii müstilised, et ma oleks sinna jäänudki.
Mitte isegi, et Austrias oleks kõik kallis olnud vaid lihtsalt, seal ongi konkreetselt kõik poole hinnaga, näiteks kõige kallim viin maksis seal 100, õlu-siider 7 kohalikku raha ja ma pidin ikka mitu korda meelde tuletama, et mis pidi see krooni ajal oli, et 1 nende raha oli aastaid tagasi umbes 0,6 eesti krooni, seega laias laastus kõik on pooleks ja nats peale, seega tõeline paradiis.
Kuna väljas hakkas hämaraks minema, siis mõtlesime hoolikalt oma plaani läbi, vaatasime isegi kohalike majutusasutusi, kuid jäime siiski plaani juurde, et paneme nii pikalt välja kui jaksame ning magame Poolas mõnes bensiinijaamas. Paraku aga oli mu mees väga ärev selle plaani suhtes ja seetõttu kujunes meie edasisest reisist tõeline maniakaalne enesetapp, läbi sadade pimedate ja hirmsate kilomeetrite.
Tunnid kulusid aeglasel nagu ka sajad kilomeetrid üksteise järel, õnneks on Poola täielik rekkade mekka, kus käib 24/7 selline andmine, et isegi kell 3 öösel on maanteed autode tuledest valged ja liiklus tihe nagu Tartu maanteel tipptundidel. Kuna mina ei suutnud magama jääda, hirmust, et elukaaslane suigub roolis unne, siis võitlesin tohutult unega, ning olin mingiks hetkeks nii kurnatud, et suutsin vaid soiguda, lõpuks viskas elukaaslasel üle ning tegime väikse pausi, nii pool tunnikest saime olla, kui paranoiline mees end üles ajas ja uuesti sõitma asus, leppisin olukorraga ja üritasin isegi ärkvel olla.
Kuid nagu ikka, mis juba võlgu, see võlgu ja seega hakkas ka mees mul vaikselt kustuma ja roolis on see sama ohtlik kui purjus peaga sõita, seega kauplesin ma veel ühe unepeatuse välja, seekord saime 1,5 tundi magada ning meie õnneks hakkas ka väljas valgemaks minema. Kui lõpuks päikesekiired juba paistsid, ronisin mina rooli ning sõitsin viimase lõpu sellest ülemõistuse suurest Poolast, samal ajal suutis lõpuks ka mu elukaaslane silmad looja lasta ning peale paari tunnist sõitu ja Leedu piiri ületamist oli ta taaskord valmis rooli minema. Seitsmenda päeva hommik oli juba rahulikum, kuid kilomeetreid koduni oli endiselt meeletult palju, samas me teadsime juba umbkaudset aega, mil me kodumaale jõuame, see tähendas ligikaudu 9 tundi sõitmist.
Leedus tegime ka lõunasöögi kohalikus teeäärses bensiinijaamas, kus üks tõmmumat sorti mees pidas oma bisnesit, tellisime kaks teravat hartšo suppi, onuke küsis veel üle, et oleme ikka kindlad, et tegemist väga terava supiga, mina muidugi noogutasin suurelt kaasa, et ikka, jaa. Muidugi nii teravat kraami poleks osanud oodata, kuid juba kiuste sõin ma nii enda kui ka elukaaslase kausi tilgatumaks ja kiitsin takka, endal muidugi tunne, et võiks miskit põlema oma hingeõhuga pista.
Edasi kulges tee juba vaiksemalt, üha vähem oli liiklust ning eks peale Poola läbimist tundu kõik juba normaalne ja kerge. Lisaks oli edasine juba tuldud tee läbimine ja kõik tundus nii tuttav ja oma. Lätisse jõudes vahetasime taaskord juhti ja seega sain ma ühe nädala jooksul juba teist korda Läti toredaid teetöid kogeda, sest juba minnes ajasid nad mu peaaegu hulluks, eriti hull oli olukord Riias, kus peatee oli põhimõtteliselt üles songitud ja kohalike jaoks ei tähendanud 30 märk midagi, kihutati endiselt 70-ga, mistõttu oli mul tihtipeale tropi tunne.
Ning lõpuks, kui ületatud sai kodumaa piir haarasin ma oma telefoni ning teavitasin vanemaid, et me oleme elus ja terved ning tagasi, ülejäänud nädala suhtlesime ainult sms-i teel ja eks nüüd oli oluliselt rohkem rääkida ja öelda. Muidugi tuli veel Tallinnasse jõuda, kuid see ei olnud enam nii suur prioriteet. Kuid enne veel, kui me koju saime minna käisime elukaaslase tädil ja ta pojal külas, kellel oli just sünnipäevapidu ning tegime üllatuse, kuigi vanemad oli lahkunud juba suvekoju istusime sealgi korraks maha. Meie varasemast saabumisest ei teadnud sealt keegi, ning kui mina helistasin oma perele juba piiri ääres, siis elukaaslane otsustas selle vanematele üllatuseks jätta. Ütleme nii, et kõigil oli ülimalt hea meel ja kuigi me nägime välja nagu zombid ja haisesime higi järgi, kadus igasugune väsimus momentaalselt.
Õhtul peale korralikku pesu ja vaikuses oma voodis, võis meie nägudelt välja lugeda ainult piiritut õnnetunnet kogu selle seikluse ja kogemuse näol ja olgem ausad, täna, pool aastat hiljem, kui ma seda postitust kirjutan käivad sellega kaasas tohutud mälestused ja emotsioonid, see oleks justkui eile olnud. Igatahes soovitan ma autoreisi, seda ka neile, kes harjunud mugavustega, ühe reisi teeb tõeliselt heaks õige kaaslane ja minul on ta olemas, muidugi peab au andma ka autole, kes vapralt need pea 5000 km vastu pidas.
No comments:
Post a Comment