Peagi alustan ma trennis käimisega, mida ma ka oma lubaduste listis juba mainisin. Kuna ma olen väga spordikauge inimene, siis see on kindlasti suur saavutus, kui ma seal rohkem kui mõned kuud suudan käia aga nagu nimekirjast näeb, siis motivatsioon on mul olemas, nüüd tuleb tööd ja vaeva näha, et ka järjepidevus tekiks.
Trenni eesmärk on lihasmassi kasvatamine, mul on mõned piirkonnad, millega ma just väga rahul pole: käed, tuharad ja kõht. Kui praegu on nad natukene lodevad, siis tulevikus saab asi ainult hullemaks minna, seega tuleb tegeleda nendega praegu. Loodetavasti suudan ma lihasmassi suurendades ka oma kehakaalu tõsta nii, et mu pikkus ja kaal oleksid rohkem tasakaalus. Muidugi on oluline ka oma keha vastupidavuse suurendamine, et oleks rohkem võhma ja energiat.
Tegelikult pidin ma trenni minema juba detsembrist, toona oli peamiseks põhjuseks see, et mu mees läks Soome ja mulle näis, et tekib palju vabu õhtuid, samas aga läksid need nii kiirelt, et lükkasin asja edasi, nüüd aga olen ma lõpuks end selleks valmis pannud ja taganemisteed pole. Pealegi ostsin ma eile lõpuks endale ka trenni püksid ära ja kuna nad on nii ägedad, siis oleks neid patt kappi seisma jätta.
Nagu ma juba kirjutasin, siis spordiga ma sõber eriti pole, eks siin ole omad mõjuvad põhjuseks, esiteks võiks kohe välja tuua selle, et ma pole kunagi pidanud ülekaalu pärast muretsema, pigem on just asi vastupidi, sellest lähtuvalt on jäänud ka mu sportlikud saavutused pehmelt öeldes lahjaks, kuna puudub nii jõud kui kiirus. Ainus kord kui ma olen diplomi saanud oli orienteerumise eest, siis oli see ka pigem juhus kui suure pingutuse tulemus.
Minu viimane "aktiivne" sporditegemine jääb sina keskkooli aega, kus tegelikult sai ikka päris palju viilitud. See eest olin ma lapsena väga liikuv, kuna meil oli oma väikene kamp, kellega sõitsime palju rattaga ringi, jooksime, talvel suusatasime, kelgutasime, uisutasime ja korraldasime isegi oma võistluseid. Kuid see oli pigem selline solidaarne ja vaba sportimine, kooliga kaasnenud normid olid aga minu jaoks liialt kõrged.
Olen isegi kunagi trennis käinud, spinningus, tõsi seda küll vaid ühe kuu aga sealt saadud energia oli äraütlemata mõnus, samas oli see natukene liiga intensiivne ja arst soovitas mul rohkem aeroobse trenniga tegeleda. Nii palju kui ma nüüd viimastel aastatel vaba spordiga kokku olen puutunud, siis oskan juba ette olla rahul ka viimase kohaga, eesmärk on ikkagi kaasa mängida ja ennast ületada.
Jaanuari viimasel nädalal näiteks võtsin ma ette ülemõistuse väljakutse, kuna töö kaudu korraldati väikene suusaüritus Kõrvemaal, siis mõtlesin minagi kaasa teha. Distantsid olid muidugi muljetavaldavad, 8,5 ja 19 km, naistele lubati õnneks ka 5 km rada. Paraku oli ilm aga väga kiuslik ja suusapäeva hommikul näitas kraadiklaas -13 kraadi, kuna eelnevalt polnud nii külma veel olnud, siis tundus see ülemõistuse külm. Kohapeal selgus veel, et 5 km rada ei saa võtta ja peale tuleb minna 8,5 km rajale. Väljakutse vastu võetud!
Esimene paarisajameetrine soojendusring hirmutas päris ära, esiteks oli külm ja teiseks polnud ma pikki suuski juba teab-mitu aastat alla saanud, rääkimata sellest, et ka viimasel korral ma olin rohkem külili kui püsti ja elus olen ma üldse pikkade suuskadega läbinud kokku võib-olla oma 1-2 km. Siiski vaikselt startides oma elu ühele suurimale väljakutsele kulgesid kilomeetrid üllatavalt lihtsalt, seltsiks oli mul üks naiskolleeg ja teise töökaaslase umbes 10 aastane poeg. Kolmekesi sõitsime nagu präänikute maal, tasa ja targu, kuid ilma suuremaid väsimusemärke ilmutamata, poole tee peal hakkas juba nii palav, et oleksin hea meelega mõne kihi riideid maha võtnud.
Lõpuks, võidukalt, ajaga 1 tund ja 25 minutit, oma raja viimasena maha tulnud võisin uhkusega teiste hulka minna, tundes end justkui oleksin kuldmedali saanud, sest eneseületamine on siiski suurim võit. Kõige uskumatum oligi see, et need kilomeetrid läksid niivõrd kergelt, ainult ühes kohas tundsin, et kerge väsimus on peal aga olgem ausad peale paaritunnist arvuti taga istumist väsib ka kael ära. Igatahes oli see väärt kogemus ja mis kõige olulisem, tekitas minus tahtmise veel ja veel end proovile panna. Kindlasti ei jää see viimaseks korraks sel talvel suusatama minna, kui ainult külm järgi annaks ja lumi maas veel püsiks.
Vot nii palju siis minust ja spordist, ma usun, et olen välja kasvanud sellest normide püüdmise hirmust ning nüüd on aeg nautida, teha täpselt nii palju kui tunnen, et jaksan ja soovin. Eesmärgiks vaid iseenda ületamine.
Trenni eesmärk on lihasmassi kasvatamine, mul on mõned piirkonnad, millega ma just väga rahul pole: käed, tuharad ja kõht. Kui praegu on nad natukene lodevad, siis tulevikus saab asi ainult hullemaks minna, seega tuleb tegeleda nendega praegu. Loodetavasti suudan ma lihasmassi suurendades ka oma kehakaalu tõsta nii, et mu pikkus ja kaal oleksid rohkem tasakaalus. Muidugi on oluline ka oma keha vastupidavuse suurendamine, et oleks rohkem võhma ja energiat.Tegelikult pidin ma trenni minema juba detsembrist, toona oli peamiseks põhjuseks see, et mu mees läks Soome ja mulle näis, et tekib palju vabu õhtuid, samas aga läksid need nii kiirelt, et lükkasin asja edasi, nüüd aga olen ma lõpuks end selleks valmis pannud ja taganemisteed pole. Pealegi ostsin ma eile lõpuks endale ka trenni püksid ära ja kuna nad on nii ägedad, siis oleks neid patt kappi seisma jätta.
Nagu ma juba kirjutasin, siis spordiga ma sõber eriti pole, eks siin ole omad mõjuvad põhjuseks, esiteks võiks kohe välja tuua selle, et ma pole kunagi pidanud ülekaalu pärast muretsema, pigem on just asi vastupidi, sellest lähtuvalt on jäänud ka mu sportlikud saavutused pehmelt öeldes lahjaks, kuna puudub nii jõud kui kiirus. Ainus kord kui ma olen diplomi saanud oli orienteerumise eest, siis oli see ka pigem juhus kui suure pingutuse tulemus.
Minu viimane "aktiivne" sporditegemine jääb sina keskkooli aega, kus tegelikult sai ikka päris palju viilitud. See eest olin ma lapsena väga liikuv, kuna meil oli oma väikene kamp, kellega sõitsime palju rattaga ringi, jooksime, talvel suusatasime, kelgutasime, uisutasime ja korraldasime isegi oma võistluseid. Kuid see oli pigem selline solidaarne ja vaba sportimine, kooliga kaasnenud normid olid aga minu jaoks liialt kõrged.
Olen isegi kunagi trennis käinud, spinningus, tõsi seda küll vaid ühe kuu aga sealt saadud energia oli äraütlemata mõnus, samas oli see natukene liiga intensiivne ja arst soovitas mul rohkem aeroobse trenniga tegeleda. Nii palju kui ma nüüd viimastel aastatel vaba spordiga kokku olen puutunud, siis oskan juba ette olla rahul ka viimase kohaga, eesmärk on ikkagi kaasa mängida ja ennast ületada.
Jaanuari viimasel nädalal näiteks võtsin ma ette ülemõistuse väljakutse, kuna töö kaudu korraldati väikene suusaüritus Kõrvemaal, siis mõtlesin minagi kaasa teha. Distantsid olid muidugi muljetavaldavad, 8,5 ja 19 km, naistele lubati õnneks ka 5 km rada. Paraku oli ilm aga väga kiuslik ja suusapäeva hommikul näitas kraadiklaas -13 kraadi, kuna eelnevalt polnud nii külma veel olnud, siis tundus see ülemõistuse külm. Kohapeal selgus veel, et 5 km rada ei saa võtta ja peale tuleb minna 8,5 km rajale. Väljakutse vastu võetud!
Esimene paarisajameetrine soojendusring hirmutas päris ära, esiteks oli külm ja teiseks polnud ma pikki suuski juba teab-mitu aastat alla saanud, rääkimata sellest, et ka viimasel korral ma olin rohkem külili kui püsti ja elus olen ma üldse pikkade suuskadega läbinud kokku võib-olla oma 1-2 km. Siiski vaikselt startides oma elu ühele suurimale väljakutsele kulgesid kilomeetrid üllatavalt lihtsalt, seltsiks oli mul üks naiskolleeg ja teise töökaaslase umbes 10 aastane poeg. Kolmekesi sõitsime nagu präänikute maal, tasa ja targu, kuid ilma suuremaid väsimusemärke ilmutamata, poole tee peal hakkas juba nii palav, et oleksin hea meelega mõne kihi riideid maha võtnud.
Lõpuks, võidukalt, ajaga 1 tund ja 25 minutit, oma raja viimasena maha tulnud võisin uhkusega teiste hulka minna, tundes end justkui oleksin kuldmedali saanud, sest eneseületamine on siiski suurim võit. Kõige uskumatum oligi see, et need kilomeetrid läksid niivõrd kergelt, ainult ühes kohas tundsin, et kerge väsimus on peal aga olgem ausad peale paaritunnist arvuti taga istumist väsib ka kael ära. Igatahes oli see väärt kogemus ja mis kõige olulisem, tekitas minus tahtmise veel ja veel end proovile panna. Kindlasti ei jää see viimaseks korraks sel talvel suusatama minna, kui ainult külm järgi annaks ja lumi maas veel püsiks.
Vot nii palju siis minust ja spordist, ma usun, et olen välja kasvanud sellest normide püüdmise hirmust ning nüüd on aeg nautida, teha täpselt nii palju kui tunnen, et jaksan ja soovin. Eesmärgiks vaid iseenda ületamine.
No comments:
Post a Comment