Imeline Austria: 5. päev

Ma täidan nüüd juba mõnda aega tagasi antud lubaduse, Austria reisi viimaste päevade kirjelduse kohta. Kahju, et see on veninud, kuid kuna ma tõesti tahtsin pikalt ja sisukalt neist kirjutada, siis vajasin ma selleks väikest kirjutamistuhinat.

Viimane, ainult Austria põhine päev nägi ette jääkoobaste ning "Heliseva muusika" filmist tuntuks saanud linna Salzburgi külastamist.

Kuna hommik algas juba põhimõtteliselt päeva esimese atraktsiooni jalamil, siis tegime enne külastust veel kohalikus linnas tiiru, ühtlasi täiendasime toiduvarusid ja vaatlesime suusahüppetorni, kus üllatuseks oli täiesti tasuta ja vabalt kasutatav WC, mis nägi nii korralik välja, et mul vajus suu ammuli.

Uskumatu, kuidas mõnes kohas on sellised asjad võimalikud, ilma, et keegi neid kuritarvitaks. Meile oli see muidugi meeldiv üllatus ja saime end mõnusalt korda kasida, et uus päev värskelt vastu võtta ja nagu autoreisi puhul ruttu selgeks saab, kunagi ei tea, millal järgmine kord jooksva vee all pesta saab.

Jääkoopad on muidugi üks vingemaid asju, kuhu Austrias olles lihtsalt peab minema, eriti äge kogemus on see aga sellisel päeval, nagu meile osaks sai, kus väljas lõõtsutas põud ning koobastes tublid miinuskraadid. Ega me siis papist polnud, sellist kontrasti me muidugi ei osanud ette näha ja väljas tundus nii uskumatult soe, et peale pikkade pükste ja nahktagi ma miskit kaasa ei võtnud, elukaaslane oli muidugi level kõrgemal, tema tuli poolpikkade pükste ja pusaga.

Kuna teekond sinna oli küllaltki pikk ja vaheldusrikas, sisaldas umbes 500m tunnelit, 500m jalgsi mäkketõusu, siis väga algelist köisraudteed, peale seda tuli aga jalgsi rinda pista umbes paari kilomeetri pikkuse mägiteega. Lõpuks kui koopasuudme juurde jõudsime, ilmusid eelnevalt lühikeste pükste ja t-särkides olnud inimeste kottidest välja tõelised suusavarustused, koos kinnaste ja mütsidega, mistõttu me nägime eriti armetud välja.

Siiski jõudis tegelik ilmastikuolu kohale alles peale paarikümmet minutit jääliustike vahel seigeldes ja kogu see jalutuskäik kestis nii umbes tunnike poolteist, seega võib ainult ette kujutada kui sinised me lõpuks sealt väljudes olime, see eest aga oli hiljem kuuma päikese käes ekstra mõnus, täpselt sama tunne kui saunast lumme hüpata ainult et vastupidi.

Jääkoobas ise oli super äge, ning on kindlasti väärt seda, kahjuks ei lubata seal ei pildistada ega filmida, kuid õnneks on netis pilte küllaga. Allaminek käis muidugi oluliselt kergemalt, kuigi neist oli küll kahju, kes alles siis tulid, sest hommikul oli rada varjus, kuid lahkudes paistis päike juba täie hooga.Peale seda muutus meeleolu kurvaks, peamiselt selle pärast, et vaid loetud kilomeetrid hiljem, hakkasid mäed silmnähtavalt madalamaks ning üha hajusamaks muutuma. Nende kolme päevaga olime neisse nõnda kiindunud, et tagasi tasapinnasemale maale jõudes tundus ka ühtlasi argipäev lähemale tulevat. See oli reisi jooksul esimene kord kui ma mõtlesin kodule ja tööle. Siiski oli meil veel nii palju näha ja teha ning lõppude-lõppuks olime veel AUSTRIAS!

Edasi viis tee meid Salzburgi, kus me takkajärgi mõeldes oleksime võinud natukene enam aega veeta, samas oli kesklinn niivõrd tiheda liiklusega, et igasugune mõte auto kuhugi parkimisest ja jalutamisest tundus absurdne. Kuigi tegemist polnud teab mis suure linnaga, siis vähemalt minu varasematest kogemusest olen saanud selgeks, et selliste linnade puhul peab terve päeva veetma ja seda koos giidiga, vastasel juhul oled enamuse aja eksis ja miskit asjalikku ei näegi.

Muidugi nägime ära ka kuulsa kloostri, mis asus justkui linna kohal. Peale mõningaseid seikluseid jõudsime tee äärde, kust paistis filmi algusest tuntuks saanud mõisa kollane aed, kus Maria oma kepsakaid tantsusamme tegi ning laulis. Kahjuks ei pääsenud sinna kuidagi ligi, ning jalutades oleks see teinud oma kilomeetrise ringi, ju nad ei taha siis, et keegi seal väga piilumas käiks.

Siin saab näha filmi treilerit ning näeb ka selle maja aeda, kus me vaatamas käisime. Ja kohe võin vastata ka küsimusele, kas seal tõesti ongi nii ilus, siis vastus on jah, jah ja veelkord jah, seal on veel ilusamgi.

Järgmine peatus oli juba natukene Salzburgist väljas, kui reisi planeerides pidime algselt Insbrucki asemel just seal köisraudteega mäkke minema ja päevakese kohapeal veetma, siis nagu te juba teate meie plaanid muutusid. Mõneti oli mul isegi hea meel, sest tolleks hetkeks oli ilm niivõrd kuumaks kiskunud, et sel aja kui elukaaslane asju uuris suutsin ma vaevu end varjus jahutada, lõpuks enam ei jaksanud ning viskasin oma koivad jääkülma kraavi, mis seal parkla kõrval lookles. Siinkohal on paslik märkida, et see kraav ei olnud sugugi selline, nagu Eestis on, nimelt ka selles kitsas veejoaga täidetud kanalis voolas kristallselge, kuni põhjani nähtavusega vesi, ning see oli nii puhas ja valge, et sinna võiks kasvõi ujuma minna.

Kuna me otsustasime lõpuks siiski atraktsioonidest loobuda, millest on mul mõneti haju takkajärgi, siis asusime Viini poole teele. Ühtlasi sõitsime läbi Linz nimelisest linnast, mis lisaks niigit mornile tujule tegi asja veel hullemaks, kui ülejäänud Austria oli silma paistnud puhta ja toredana, siis see linn nägi välja justkui Lasnamägi, kus suurte majade vahel jõlkusid ringi tõmmu naha ja kahtlase olekuga mehed, kuigi meil olid kõhud väga tühjad, siis enda turvalisuse huvides tegime sealt ruttu sääred. Hiljem linnast irdudes nägime suuri tehaseid ja eks see ole ka põhjus, miks sinna selline kontigent kogunenud on, odav võõrtööjõud.

Õnneks hakkas kohe ka Doonau meie kõrval suunda määrama ja ühtlasi ka imekauni nimega Romantikatee, mis tõesti vääris seda. Eriti kena oli see muidugi koos päikeseloojanguga, mis meile muidugi tähendas jällekord ööbimiskoha otsinguid, ning juba pimeduse saabudes andsime endast parima, et kuskile üldsegi paikseks jääda. Too õhtu kujunes eriti pikaks ja lõpuks oli endalgi juba närvid krussis, proovisime ühte treilerite parki end sebida, kuid kuna kell 8 pandi n-ö putka kinni, siis ei pääsenud sinna ka enam ligi. Lõpus otsustasime ühe jõeäärse parkla kasuks ning võisime taaskord suveöises vaikuses unele jääda.