Pastapliiatsiga joonistamine

Eks me kõik ole kunagi koolis vihikusse mõne kritselduse pastapliiatsiga joonistanud, see kuidas see õnnestus on üks asi aga omamoodi väljaelamine ja kunst seegi.

Nagu ma lubasin oma pikas nimekirjas, siis proovisin täna mingite väga vanade värvidega maalida. Kuid kuna paber oli liiga väike, pintsel poolenisti hävinenud ja värvidki ei kannatanud mingisugust kriitikat, siis käkerdasin valminud pildid kokku ning haarasin hoopis vana hea pastaka ja A4 koopiapaberi.

Mulle meeldib kritseldada, ühtlane sirge joon pole kaugeltki minu stiil ja seepärast sobib selline pastakaga varjude-valguse mäng mulle väga hästi. Kuna aga ma ei mäletagi millal viimati joonistasin reaalselt paberile, siis oli algus päris puine ja peale vesivärvidega saadud käkerdust, tekkis küllsuur kahtlus, et kas ma üldse oskangi enam joonistada, sest käsi ja silm on otseses mõttes roostes.

Eks ta ole nagu rattasõit, kui kunagi oled selgeks saanud, siis päris ära unustada on seda võimatu. Nii proovin minagi nüüd rohkem end kunsti lainele viia, sest tegelikult on see vapustavalt mõnus ja vabastav tunne. Arvutikunst on küll mugav, ei teki minegid paberikuhje ja tegelikult olgem ausad tühja träni aga samas see füüsiline joonistamine on ikka hoopis etem.

Antud pilt on joonistatud 10. minutiga, mistõttu on seal osad proportsioonid ja varjud paigast ära aga eks neid vigu leiab hulgim, kuid põhiline on see, et tasa ja targu. Pildi pealt on alati raskem joonistada, sest siis puudub loomulik sügavus ja joonistatud varjud ei pruugi nii loomutruud olla kui ise mingi objekti järgi joonistades.