Raamatuarvustus: Peep Vain " Kõige tähtsam küsimus"

Nii, kohe-kohe olen ma Peep Vainu raamatuga "Kõige tähtsam küsimus" lõpule jõudmas. Nagu mulle juba kombeks, siis ei söanda ma tihti oodata kuni täielikult ühele poole olen saanud, sest emotsioonid tuleb elada välja just sel hetkel kui nad su sees on, hilisem tuim kirjutamine ei oma enam sellist väärtust.

Tegelikult on mul lõpuni lausa piinlikud 30 lehekülge jäänud, mis on nii pool tunnikest lugemist aga ma tahaks kohe väikese kokkuvõtte teha. Raamatu sain ma jõulukingiks oma tööalaselt koostööpartnerilt, ning tunnistan ausalt, et raamat jäi peale mõnda rida lugemist kappi oma aega ootama, sest too hetk polnud õige selle jaoks.

Kui ma aga töölt lahkusin, siis anti mulle kaasa Kent Raju "Reklaamitrikk", mille ma puhtalt enese harimise eesmärgil kohe läbi lugesin (ma võtan postituse lõpus lühidalt kokku ka raamatu "Reklaamtrikk" sisu ja arvamuse), see tekitas aga minus huvi ka Peep Vainu raamat ette võtta.

Erinevalt ilukirjandusest on ka selle teose puhul oluline osa mitte fantaasial vaid kaasamõtlemisel, soovitav on koguaeg pastakas ja paber enda kõrval hoida või siis vähemalt mälus mõni omaette nurk broneerida, sest "Kõige tähtsam küsimus" on kindlasti see, mida me peaksime oma igapäevaelus enda jaoks selgeks tegema.

Ma elasin algusest peale kaasa nendele mõttekäikudele, sest erinevalt tavainimesest olen ma enda jaoks alati valmis seadnud eesmärgid, soovid, mida ma igal juhul saavutada üritan. Mõnikord ma ebaõnnestun, kuid ma ei anna alla, sest minu kõige tähtsamad küsimused on niivõrd konkreetsed ja selged, et hoolimata nende edasilükkumisest on nad minu jaoks endiselt aktuaalsed, vähemalt nii kaua kuniks ma elan.

Nagu juba eeldada võib, ei ole nendeks põhi küsimusteks, kas ma tahan seda jäätist või mis värvi peaks mu järgmine auto olema, kuigi jooksvates olukordades ma kindlasti sean endale kriteeriumid, millele miski vastama peab. Mulle meeldib asju ette mõelda ja planeerida, erinevalt autorist ma ei pane neid kirja, kuid olulisemad asjad on mul juba niivõrd selged, et kui ma raamatus välja toodud punkte loen, siis tean ma täpselt nende vastuseid.

Lisaks oma elu ja eesmärkide planeerimisele on raamatus juttu autori Ameerika aastatest, kui ta õppis ülikoolis ja käis neli aastat ukselt-uksele raamatuid müümas. Mul on väga kahju, et ma seda raamatut ei lugenud paar aastat tagasi, sest siis ma oleks osanud seda soovitada oma täditütrele, kes samuti käis Ameerikas raamatuid müümas. Tihtipeale on teiste kogemuste lugemine ja teadmine niivõrd oluline, et ise läbi lüüa, nagu Peep isegi kirjutas:

"Ja kui mul hakkas kehvasti minema, siis kaldusin kõrvale ka firma poolt ette antud müügijutust ning proovisin müüa à la Peep Vain. Järgneva 80 tunnise müüginädala jooksul õnnestus mul raamatuid müüa ei rohkem ega vähem kui 40 dollari eest, mis oli üsna nullilähedane tulemus.
Helistasin oma müügijuhile Tom McAuliffe`ile ning praktiliselt nutsin toru otsas. Tom lappis mu enam-vähem jälle kokku, ning pani mulle paarimeheks Brian Tifti nimelise poisi, kellega ma järgmisel päeval koos müüma läksin. Kuulasin pealt, kuidas ta kasutas päheõpitud müügijuttu ka müüs selle abil nobedasti maha neli komplekti raamatuid. See taastas minu usu raamatutesse, firma poolt õpetatud müügivõtetesse ning iseendasse."

Ühesõnaga seda raamatut lugedes on väga lihtne diskussiooni laskuda iseendaga ja kui lõpuks edukad lahingud oma peas ja võib-olla ka paberil on maha peetud, siis on taaskord üks sammuke tehtud selle nimel, et üle kuumade sütte jahedale murule jõuda. Ning oluline pole ainult see, et sa sinna jõuaksid, vaid see, et sa seda läbides ka midagi juurde õpiksid, olgu selleks tahtejõu suurendamine, eneseületamine või lihtsalt kogemus.

Raamatuarvustus: Kent Raju "Reklaamitrikk"

Olen ühe lühikese postituse tolle raamatu kohta ka varem kirjutanud, sellest saab lugeda siit: "Hea tsitaat on väärt rohkem kui tuhat lehekülge"

Seda raamatut soovitaksin ma kindlasti ülikoolis turundust õppivatele tudengitele, see on justkui õppematerjal, mis pole täis kuiva teooriat vaid hõlmab ka väga palju elulisi näiteid nii Eestist kui ka laiast maailmast. Kuna ma olen juba mitu head aastat tagasi erialase kõrgkoolihariduse saanud ja ka töötanud sel alal, siis seal muidugi midagi väga vapustavalt uut pole, kuid üht-teist kõrva taha sain minagi sealt pandud, eriti, mis puudutab ettevõtte ja reklaamibüroo vahelist koostööd.

Üks, mis mind segas oli raamatu ülesehitus, ma kahtlen, et see see oli teadlikult nii tehtud, nimelt on seal kohati väga pudru ja kapsad koos, kes natukene reklaamindusega kokku on puutunud, see saab sellest juba sisukorda lugedes aru, häirivaks muutub see paraku aga alles lugedes.

Kuna ma aga nüüd lugemisega olen taaskord sinapeale saanud, siis on mul plaan kindlasti sellega jätkata, vahelduseks peaks vast miskit ilukirjanduslikku ette võtma, et arendada oma fantaasiat ja kujutlusvõimet. Eneseabiraamatud, nagu ma ülevalolevaid teoseid ühtselt kokku võtaks on kasulik lugeda, kuid nende lugemine on oluliselt vaevarikkam ja ajakulukam.